Urbanistlik – inimlik keskkond, mitmete teadusharude koostöö
Henno Sillaste: kas arhitekt on insener või kunstnik?
Henno Sillaste lõpetas Toronto ülikooli arhitektuuriteaduskonna 1960. aastal cum laude ja bakalaurusekraadiga. Arhitekt on ta tahtnud olla ilmselt seepärast, et pakkuda oma loominguga inimmõõtmelist, hästi funktsioneerivat ja püsivat arhitektuurilist keskkonda. Kuid selleks, et seda teha, peab arhitekt arvestama paljude detailidega ja tegema koostööd erinevate erialade inimestega, kelle hulka kuuluvad nii sotsiaalteadlased kui ka ehitusinsenerid.
Kuuekümnendatel muutus USAs sotsiaalteadlaste ja keskkonda kujundavate spetsialistide koostöö tihedamaks ning päevakorda tõusid mitmed inimese elukeskkonda uurivad teadussuunad. Omavahel hakkasid lävima arhitektid, geograafid, sotsioloogid ja psühholoogid, püüdes leida teaduslikku vastust küsimusele, milline on inimese jaoks kõige parem elukeskkond ning kuidas olemasolevat linnakeskkonda inimsõbralikumaks arendada.
Sotsiaalpsühholoogid Sheldon Cohen ja Stanley Milgram väitsid oma urbanistliku keskkonna mõju teadustöödes, et inimeste tähelepanu ahenemist seletab paljude keskkondlike stressorite mõju inimesekäitumisele. Kuna inimese informatsiooni töötlemisvõime on piiratud siis liigse info puhul tekib informatiivne ülekoormus. Selleks, et sellega toime tulla, peab inimene mingeid stiimuleid ignoreerima. Milgram seletab sellega seda, miks linnas elavatel inimestel ei ole ressurssi arendada sügavuti minevaid inimsuhteid.
Kaasaegset linnakeskkonda on sotsiaalteadlased pidanud ka kuritegevust ja tülpimust soodustavaks. Urbanoloog Parr on väitnud, et metsad, mäed ja looduslikud väljad sisaldavad stiimulite lõpmatut varieeruvust, samas kui linna keskkond koosneb pidevalt korduvatest detailidest. Ka ei ole linnas võimalik näha horisonti ning ühekülgsusest tingitud liig vähene stimulatsioon toob seetõttu tema meelest kaasa intensiivsema stimulatsiooni otsingud kuritegevusest ja ekstreemspordist.
Keskkonna esteetik Daniel Berlyne lõi eelnevate isikutega paralleelselt teooria stiimulite kollatiivsetest omadustest (omadused, mis sunnivad meid stiimuli üle järgi mõtlema või seda millegagi võrdlema), väites, et inimesed eelistavad sellist keskkonda, mis nendel dimensioonidel jäävad kuskile keskmistesse vahemikesse. Kui mingit keskkonna stiimuli kvaliteeti on liiga vähe või palju, siis inimesele see keskkond ei meeldi. Linna keskkonnas on stiimulid tema meelest väga madalal tasemel ja ilmselt selle tõttu inimese huvi keskkonna vastu väheneb ja inimene tunneb tülpimust. Seda tuuakse ka põhjenduseks, miks inimesed maale kolivad.
“Maalikunstnik vastutab enese ja igaviku ees. Arhitekt vastutab enese, tellija, kolleegide, tarbija, vaatleja, kriitiku, ajaloo, seaduse, määruste, laenuandja, pesitsevate pääsukeste, postkaardimaalija, naabrinaise, tulevaste põlvede ja vanaema kapsaaia helgema tuleviku ees. Jääb arusaamatuks, miks keegi tahab arhitekt olla,” on Sillaste öelnud.
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Urbanistlik – inimlik keskkond, mitmete teadusharude koostöö
Kuuekümnendatel muutus USAs sotsiaalteadlaste ja keskkonda kujundavate spetsialistide koostöö tihedamaks ning päevakorda tõusid mitmed inimese elukeskkonda uurivad teadussuunad. Omavahel hakkasid lävima arhitektid, geograafid, sotsioloogid ja psühholoogid, püüdes leida teaduslikku vastust küsimusele, milline on inimese jaoks kõige parem elukeskkond ning kuidas olemasolevat linnakeskkonda inimsõbralikumaks arendada.
Sotsiaalpsühholoogid Sheldon Cohen ja Stanley Milgram väitsid oma urbanistliku keskkonna mõju teadustöödes, et inimeste tähelepanu ahenemist seletab paljude keskkondlike stressorite mõju inimesekäitumisele. Kuna inimese informatsiooni töötlemisvõime on piiratud siis liigse info puhul tekib informatiivne ülekoormus. Selleks, et sellega toime tulla, peab inimene mingeid stiimuleid ignoreerima. Milgram seletab sellega seda, miks linnas elavatel inimestel ei ole ressurssi arendada sügavuti minevaid inimsuhteid.
Kaasaegset linnakeskkonda on sotsiaalteadlased pidanud ka kuritegevust ja tülpimust soodustavaks. Urbanoloog Parr on väitnud, et metsad, mäed ja looduslikud väljad sisaldavad stiimulite lõpmatut varieeruvust, samas kui linna keskkond koosneb pidevalt korduvatest detailidest. Ka ei ole linnas võimalik näha horisonti ning ühekülgsusest tingitud liig vähene stimulatsioon toob seetõttu tema meelest kaasa intensiivsema stimulatsiooni otsingud kuritegevusest ja ekstreemspordist.
Keskkonna esteetik Daniel Berlyne lõi eelnevate isikutega paralleelselt teooria stiimulite kollatiivsetest omadustest (omadused, mis sunnivad meid stiimuli üle järgi mõtlema või seda millegagi võrdlema), väites, et inimesed eelistavad sellist keskkonda, mis nendel dimensioonidel jäävad kuskile keskmistesse vahemikesse. Kui mingit keskkonna stiimuli kvaliteeti on liiga vähe või palju, siis inimesele see keskkond ei meeldi. Linna keskkonnas on stiimulid tema meelest väga madalal tasemel ja ilmselt selle tõttu inimese huvi keskkonna vastu väheneb ja inimene tunneb tülpimust. Seda tuuakse ka põhjenduseks, miks inimesed maale kolivad.
“Maalikunstnik vastutab enese ja igaviku ees. Arhitekt vastutab enese, tellija, kolleegide, tarbija, vaatleja, kriitiku, ajaloo, seaduse, määruste, laenuandja, pesitsevate pääsukeste, postkaardimaalija, naabrinaise, tulevaste põlvede ja vanaema kapsaaia helgema tuleviku ees. Jääb arusaamatuks, miks keegi tahab arhitekt olla,” on Sillaste öelnud.