Psühholoog ja neuroteadlane Jaak Panksepp

Kas ainult inimesed naeravad? Keegi pole märganud, et linnud või roomajad naeraksid, küll aga naeravad šimpansid ja orangutanid kõditamisel kõigest kõrist. Ka hüaanid naeravad, kuid hoopis siis, kui nad pahandavad ja oma tahtmist ei saa. Avastusega, et kõditamine paneb inimese kõrvale kuuldamatult itsitama ka rotid, kirjutas end ajalooraamatutesse eesti päritolu psühholoog ja neuroteadlane Jaak Panksepp.  Täna USA Washingtoni osariigi ülikoolis töötav teadlane on uurinud ka depressiooni ja selle põhjusi.

Eesti lugu

Praktiliselt terve oma elu USA-s elanud professor Panksepp sündis Tartus. Tema pere põgenes Eestist Nõukogude okupatsiooni saabudes ning läbi Poola ja Saksamaa jõudsid nad USA-sse. Vanemad õpetasid Jaak Pankseppale ka eesti keeles lugemist ja kirjutamist, kuid pärast keskkooli lõpetamist ja vanematest lahku kolimist ongi ainsateks inimesteks, kellega ta enamasti emakeelt rääkinud on, ta vanemad. Hoolimata sellest kõneleb ta ka täna üsna soravalt eesti keelt. Järgnevas videoklipis kõneleb Jaak Panksepp oma lapsepõlve mälestustest, kooliteest ja ametivalikust ning sellest, kuidas ta esimest korda iseseisvunud Eestit külastas.

Õnnelike rottide labor

Professor Panksepp usub, et üks peamisi soove nii meie kui rottide puhul on tunda end õnnelikult. Ta väidab ka, et tema laboris osatakse õnnelikkust mõjutavaid geene manipuleerides kasvatada õnnelike rotte. Järgnevas videos heidame pilgu professorile kodusesse keskkonda, kus üsna koduselt tunnevad end ka sõbralikud ja targad laborirotid.

Õnnelikkusest neuroteadlase pilgu läbi

Huvi psühholoogia ja neuroloogiliste protsesside vastu tekkis Jaak Pankseppal ülikooli päevil vaimuhaiglas öiseid vahetusi tehes. Teda hakkasid huvitama psüühiliste häirete algpõhjused ning see, kuidas närvid, aju, emotsioonid ja karmid diagnoosid omavahel seotud on. See ärgitas teda pärast inseneriteaduste tudeerimist alustama õpinguid kliinilise bioloogia vallas, kuid kuna teda huvitas aju ehitus, siis uuris ta oma magistritöös juba aju elektrilise stimulatsiooni ja lokaalse ajukahjustuse mõju käitumisele. Uurimistööd tehes mõistis Panksepp, et selleks, et mõista inimeste emotsioone ja mehhanisme, mis inimese psüühikat mõjutavad, tuleb kõigepealt tundma õppida loomade psüühikat. Tema teadlaskarjääri algus ja esimesed aju-uuringud langesid kokku nii-öelda neuroteadusliku revolutsiooniga, kus aju uurimine muutus ühtäkki popiks. Kirjeldamaks uut infot, mida ta loomade emotsioone uurides teada sai ning määratlemaks ka emotsioonide neuraalseid mehhanisme uurivat valdkonda, võttis ta kasutusele uue termini “afektiivne neuroteadus”. Afektiivse neuroteaduses revolutsioonilisi avastusi tehes lõi professor Panksepp oma õnnelikkuse skaala, mille alguspunktiks on otsingud: õnne, rahulduse, inimväärse elu, aga ka väärilise tasu otsingud. Teine liikumapanev jõud  on raev – viha liigikaaslaste vastu, kes jahivad samu asju. Ja kolmas – hirm neist ilma jääda. Neljas põhisoov on vajadus paljuneda, järglasi saada. Kuna see on üheltpoolt seotud seksiga, ja teisalt õnnega järglaste üle,  nimetab Panksepp seda lustiks. Olulist vahet teeb ta meeste ja naiste lustisoovi vahel. Just selle erinevuse pärast erinevad sood tema arvates sageli teineteist ei mõista. Viies on hoolitsemise vajadus, mis avaldub järglaste saamisel. Kuues protsess – paanika – avaldub abitutel beebidel, kes tunnetavad, et ellujäämiseks on neil vaja teiste abi. 20 aasta jooksul välja töötatud primaarsete protsesside rea lõpetavad siiski optimistlikumad noodid – viimast, seitsmendat neist nimetab ta vajaduseks mängida, sest mängimata ei saa meist keegi elus läbi.