Töövahendid ja õpetajad

Praktiliselt kogu kosmoloogia vaatlusmaterjal jõuab tänapäeval iga üksiku teadlaseni mahukatest rahvusvahelistest projektidest. Infovõrkude areng paari aastakümne jooksul on selle teaduse arengule palju kasu toonud ning praegu komplekteeritakse mitut “virtuaal-observatooriumi” uute andmete saamiseks, samuti luuakse kogu taevast ja kõiki lainepikkusi haaravaid astronoomilisi andmebaase.

Tõravere 1,5 meetri pikkust teleskoopi kasutatakse peamiselt spektraalvaatlusteks.  Teleskoobi põhiülesanne on kogutud valgus spektrograafi suunata ning spektrograafist jõuavad need andmed digitaalsel kujul arvutisse, kus salvestatud  tähtede spektreid saab seejärel analüüsitakse. Peamised objektid, mida Tõraveres vaadeldakse on muutlikud ja kaksiktähed.

Noore teadlase Einasto esimesed uuringud olid seotud tähtede liikumise seaduspärasuste ja nende evolutsiooni kontrollimisega. Sellega tegeles ka professor Rootsmäe. Tol ajal oli olemas mitu täheevolutsiooni teooriat, millest ühe looja oli Ernst Öpik. Kokkuvõttes selgus nii Rootsmäe töödest kui ka Einasto diplomi ja kandidaaditööst, et õigus oli Öpikul.

Pärast seda, 1960. aastatel, hakkas ta oma õpetaja Grigori Kuzmini eeskujul tegelema galaktikate mudelitega, mis kirjeldavad galaktikate ehitust.

Ernst Julius Öpik (1893-1985)

Ernst Öpik saavutas oma ülemaailmse tuntuse vanemas eas. Ta oli erakordselt mitmekügne teadlane, kes esitas oma ajast ettejõudnud algupäraseid ideid ja avaldas uurimusi paljudes astronoomia valdkondades.

Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast.

Tähtede evolutsiooni arvutused tegi Öpik käsitsi. Tulemusi kinnitasid 10 aastat hiljem Hoyle’i ja Schwarzschildi arvutused arvutite abil.

 

Lõi 1918–1922 spiraaludukogude (galaktikate) kauguse määramise meetodi ja tegi selle põhjal 1922 esimesena kindlaks Andromeeda udukogu kauguse (450 000 parsekit).[2] See oli esimene Galaktika-välise objekti kauguse õige määramine, oma töös edestas ta nii ajaliselt kui täpsuselt ameeriklast Erwin Hubble’it. Tema kasutatud meetodit kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval.

Öpiku statistilised uurimused Maaga kohtuvate komeetide ja asteroidide kohta rajasid aluse meie arusaamale komeetide ja asteroidide liikumisest ning mõjust Maale.

Ennustas 1932 komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemi välisosas (Öpiku-Oorti komeedipilv).

Grigori Kuzmin (1917–1988)

Jaan Einasto tutvus Grigori Kuzminiga ülikooli ajal. Kuzmin õpetas talle, kuidas on vaja läheneda uuele probleemile. Alguses tuleb te­ha olulised lihtsustused, mis võimaldavad saada probleemile ligikaudse lahendi. Sageli õnnestub sel viisil saada analüütiline lahendus, mille abil erinevate teguri­te mõju on selgesti tajutav. Probleemi edasisel uurimisel on võimalik olulised ja vähemolulised tegurid eraldada, mis võimaldab tulemuse täpsust oluliselt tõsta il­ma arvutustööde mahtu liigselt suurendamata. Seda lähenemist oli Kuzmin ilmselt õppinud juba Öpikult – Öpikule oli omane oluliste ja ebaoluliste tegurite selge eral­damine, kirjutab Jaan Einasto Tartu Tähetorni Kalendris.