Mis on mälu?

Tänapäeval kuuluvad teadmised episoodilisest ja semantilise mälust iga psühholoogia üliõpilase põhivarasse, kuid ajal, mil Endel Tulving neid mõisteid teadusmaailmale tutvustama hakkas, oli tal raske leida oma ideede toetajaid. Keeruline algus on tänaseks jäänud minevikku ning neist mõistetest on saanud mäluteaduse alustalad.

Kuidas eristada episoodilist ja semantilist mälu?

Episoodiline mälu on mälu isiklikult kogetud sündmustest, semantiline on mälu üldistest teadmistest maailma kohta. Peamiseks eristavaks tunnuseks on subjektiivne kogemus, mis kaasneb episoodilise mäluga, mitte erinevat tüüpi informatsioon. Semantilisel teabel on tõeväärtus – kas see, mida inimene teab, on õige või vale. Näiteks – tiiger on kiskja, raha on maksevahend, saabas on jalanõu. Semantilist informatsioon võib omandada üsna kiiresti ja nende teadmiste ilmutamine võib olla kahesugune, sõltudes konkreetse teadmise iseärasustest.

Mis on praiming?

Praiming ehk äratundmine tähistab olukorda, kui mingi tegu (äratundmine, nimetamine, pooliku sõna lõpetamine jne.) muutub hõlpsamaks seeläbi, et asi, millele see tegu on suunatud, on vähemalt korra varem juba esinenud. See varasem esinemine toimib teadvustamata krundina, mis järgmisel korral teeb asja inimesele paremini kättesaadavaks.

Kust tuli inspiratsioon suure avastuse tegemiseks?

Ühe kõige veenvama argumendi kahe mäluliigi eristamiseks mängis Endel Tulvingule kätte puhas juhus. Ta avastas selle tänu K.C. juhtumile ning töötamine sellise teistlaadi juhtumiga muutis oluliselt kogu tema akadeemilist karjääri. K.C. erines teistest inimestest kahel viisil. Esiteks polnud tal episoodilist ehk autobiograafilist mälu: ükskõik kui lihtne ka ülesanne ei olnud, ei mäletanud ta mitte midagi, mis temaga kunagi oli juhtunud. Ta elas ajatus maailmas, kus valitses kogu aeg olevik. Ükskõik kui tugevalt ta ka ei pingutanud ja ükskõik kui mõjusaid meenutamiseks vajalikke vihjeid talle ei antud, ei suutnud ta mõttes rännata ajas tagasi, nii nagu seda terved inimesed teevad. Samuti ei suutnud ta mõelda tulevikule. Teiseks on K.C-l suuri raskusi õppimisega ja uue informatsiooni omandamisega.

K.C. juhtum näitas, et on suur vahe ‘teadmise’ ja ‘kogemise’ vahel. Meil on olemas mälu, mille abil me teame fakte maailma kohta, ja hoopis teistsugune elulooline või episoodiline mälu, mis võimaldab taaskogeda seda, mis meiega on kunagi varem juhtunud, või seda, mida me selle ajal kogesime. Ilmselt ilma semantilise mäluta poleks episoodiline mälu võimalik, kuid semantiline mälu ei eelda tingimata episoodilise mälu olemasolu. Unikaalne K.C. juhtum näitab, et inimene võib ühe hetkega kaotada kogu episoodilise mälu, ilma, et tema arukus ja ebaisikulised teadmised ümbritsevast maailmast oleksid sellega oluliselt kahjustatud.

Kuidas me mäletame?

Ka kõige lihtsam meenutamise akt on koostöö päringu ja mälujälje vahel, isegi siis kui see päring näib olevat automaatne (“see asi tuli mul iseendast meelde”) ja inimese tahtest sõltumatu. Täpsemalt kõneldes ei ole mälestus asi, mis on mingiks ajaks suletud hoidlasse ja vajadusel võetakse sealt uuesti välja. Mälujäljed on vaid üks osa mälust, teine ja mitte vähemtähtis osa on see informatsioon, mille abil midagi mälust ammutatakse. Instruktsioon, vihjed ja kõikvõimalikud meenutamise ajendid kujutavad endast päringut, mis elustab mingi osa aju seisundites salvestatud informatsioonist. Teadvustatud mälupilt mingist sündmusest või faktist tekib alati kahe peamise teguri, mälupäringu ja mälujälje, vastastikuses koosmõjus. Meenutamine ei ole midagi muud kui subjektiivne elamus sellest kui need kaks liiki informatsiooni omavahel kokku langevad ja teineteist vastastikku mõjutavad.

Miks ei tule meil mõni asi meelde, kuigi me teame ja tunneme, et ta on meil mälus olemas?

Kuigi mõnikord võib see olla sellest, et vajalik mälujälg on muutunud nõrgaks või laguneb, on meenutamise võimetuse kõige sagedasemaks põhjuseks see, et inimene ei kasuta õigeid vihjeid ja ajendeid, mis ühtiksid sellega, kuidas see “asi” on mälus salvestatud. Edukaks meenutamiseks on vaja seda, et informatsioon, mille abil püütakse mälust ammutada, langeks kokku sellega, kuidas on mingi asi mällu salvestatud. Materjali hulk, mida saab mälust välja võtta, ei olene mitte ainult sellest, mis on sinna kodeeritud ja seal alalhoitud, vaid oleneb ka sellest, kuidas seda otsitakse, milliste märkide alusel seda otsitakse. Mälu ei olene mitte ainult sellest, mis on minevikus sinna talletatud, vaid oleneb ka olevikust. Tähendab, mälu funktsioneerimine oleneb nii minevikust kui ka olevikust. Minevikust, see tähendab sellest, mis juhtus varem ja määras ära mäluseose tugevuse ja muud kvantitatiivsed omadused, aga ka meenutamise tingimustest. Meenutamist hõlbustava tunnuse aktiivsus ei olene mitte ainult sellest, milline on mäletatav või meenutatav sõna, nii nagu seda ütles vana teooria, vaid oleneb ka sellest, kuidas seda meenutatavat mõtet, sõna või mõistet talletati või salvestati.

Kuidas toimib mälu füüsiliselt?

Kuidas täpselt mälu füüsiliselt toimib, ei osata isegi kõige täpsemate magnetresonants tomograafidega tehtud teadustöödes öelda. Üldiselt võib väita, et mis muutub, on sünaptilised ühendused närvirakkude vahel. Kuid see, kuidas inimese vaimne maailm muundub närviühendusteks aju rakkude vahel, on siiani müsteerium.