Kuupjuur rahvaarvust + 1 = 101 liiget Eesti parlamendis

Rein Taa­ge­pera sõnul vajab poli­to­loo­gia vale­meid sel­leks, et asju liht­sus­tada. Eesti keh­ti­vat vali­mis­süs­teemi ta heaks ei kiida, sest see on liiga kee­ru­line, mis­tõttu ini­me­sed ei saa sel­lest aru. „See on teh­tud nagu min­gi­su­gune polii­ti­line kap­sas-  lipp lipi peal, lapp lapi peal. Üks säte, mis läheb sinna suu­nas, siis teine säte, mis seda nagu tühis­tab, see on kohu­ta­valt kee­ru­line,“ kir­jel­dab Taa­ge­pera Eesti vali­mis­süs­teemi.

Ette­pa­nek, et Eesti par­la­men­dis võiks olla 101 saa­di­kut tuli Taa­ge­pe­ralt

„Kuup­juur mil­jo­nist on sada, sest sada korda sada on mil­jon, aga selle lisaks ma soo­vi­ta­sin panna ühe juurde, et ei tuleks 50:50 lõhe­ne­mist, nii, nagu Root­sis juh­tus 20 aasta eest, kui nad tegid 350 kohta, tuli kohe parem-vasak tasa­kaal ja siis nemad võt­sid ühe koha ära,“ sel­gi­tab ta selle arvu saa­mise taga­maid.

„Tasa­kaa­lu­punkt, mida Eesti vali­mis­süs­teem peale surub, on neli kuni viis par­teid. On olnud roh­kem, see on täitsa või­ma­lik, võib vahe­peal lan­geda nel­jale, kol­mele, erand­juh­tu­del isegi kahele, aga see on eba­sta­biilne. Kui on roh­kem kui viis par­teid, siis on surve väik­se­ma­tel par­tei­del välja lan­geda, kui on vähem kui neli par­teid, siis on jäl­legi vas­tu­pi­dine surve uusi par­tei­sid juurde teha või ole­mas­ole­va­tel lõhe­neda, „ kir­jel­dab Taa­ge­pera Eesti vali­mis­süs­teemi.

Eesti tule­vi­kust

Kui Eesti prae­gu­sed demog­raa­fi­li­sed tren­did jät­ku­vad, võib Eesti ja eesti rah­vas olla väga suurte prob­leemide ees, prog­noo­sib Taa­ge­pera. „Rah­val, kel on vähe lapsi, on 20 aasta pärast vähem noori täis­kas­va­nuid ja 40 aasta eest hak­kab olema vähem pen­sio­näre. Sün­di­muse küsi­mus on Ees­tis väga tõsine ja demog­raa­fia on üks asi, üks tea­dus­ala, kus tule­mu­sed on mõneti juba palju-palju varem teada. Me teame, et 60 aasta pärast ei ole roh­kem 60aas­ta­seid eesti keele kõne­le­jaid, kui on praegu sün­di­vaid lapsi, välja arva­tud, kui me unis­tame, et saame eesti keelt kõne­lema mitte ainult kõik prae­gu­sed ees­ti­maala­sed, vaid toome veel Aaf­ri­kast ini­mesi juurde ja õpe­tame neile puhta eesti keele.“

Rein Toomla: Taa­ge­pera valem on hästi toi­mi­nud

“Omas vald­kon­nas kuu­lub ta ikka sel­lesse kõige tera­va­masse tippu,“ ei pelga Rein Toomla Taa­ge­pe­rast kõnel­des kasu­tada üli­võr­deid. Toomla sõnul on Taa­ge­pera paar­küm­mend aas­tat tagasi too­nud poli­to­loo­giast kui tea­du­sest kõnel­des paral­leelse näite alkee­miaga – alkee­miat hakati nime­tama kee­miaks, siis kui see tea­dus­likuks muu­tus. Nii oleks või­nud ka tol­le­aeg­sele poli­to­loo­giale lisada ees­liite “al”, sest päris tea­du­sena pol­nud ta end veel õigus­ta­nud.

Toomla peab Taa­ge­pera ja tema mõt­te­kaas­laste loo­dud vale­mi­test kõige tun­tu­maks valit­suste kest­vuse prog­noo­si­mise vale­mit, mille tuu­maks on ennus­tada valit­suse kest­vust selle järgi, kui palju on par­la­men­dis era­kondi ning mil­li­sed on nende era­kon­dade vahe­li­sed jõu­va­he­kor­rad.

„Eesti puhul on Taa­ge­pera poolt välja paku­tud valem toi­mi­nud suisa ime­kom­bel hästi. Siin on paar üksi­kut kõr­va­le­kal­let ainult, kus kohas valemi järgi oleks või­nud see valit­sus nüüd lan­geda ühel ajal, aga näe ta pidas vei­di­kese kauem vastu ja kuk­kus mõne­võrra hil­jem. Eesti oma vas­tava tege­lik­ku­sega sobiks suisa ühte poli­to­loo­gi­lisse õpi­kusse,“ ütleb Toomla ja toob näi­teks Juhan Partsi valit­suse aas­tail 2003-2005 ning ka 2007 And­rus Ansipi valit­suse kohta ennus­tas Taa­ge­pera valem, et jõu­du­de­va­he­kord sun­nib sot­siaal­de­mok­raa­did valit­susest lah­kuma.

Kui tava­li­selt vaa­ta­vad poli­to­loo­gid polii­ti­kas toi­mu­vat tur­va­li­selt dis­tant­silt, siis Rein Taa­ge­pera on üks harul­dane ja õnne­lik näide tead­la­sest, kes suun­dus ka ise polii­ti­kasse. Taa­ge­pera tegi aktiiv­selt kaasa taa­si­se­seis­vu­mise eel­sel ajal Eesti Kong­res­sis ning ka vaba­riigi polii­ti­kasse on ta tei­nud kaks jõu­list sise­ne­mist. Esi­me­sel kor­ral aas­tal 1992 kan­di­dee­ris ta pre­si­den­diks. Teise sise­ne­mise tegi ta  aas­tal 2003 koos uue era­kon­naga Res Pub­lica, olles värske polii­ti­lise jõu esi­mene esi­mees.