Kawe Plazast möödujaist teavad vähesed, et selle uhke klaassein erineb tehnoloogiliselt seni ehitatud fassaadidest. Sillaste projekteeritud majas kasutati esmakordselt Eestis nn Kanada seina, mis käitub vee ja niiskuse suhtes hoopis teisiti kui tavaline sein.
Kawe Plaza büroohoone kerkimisele eelnes pikk eellugu. Praeguse trammipeatuse kohal, maatükil, mille üks omanikke on nüüd perekond Sillaste, asus kunagi kolmekorruseline puumaja. Selle asemele taheti juba eelmisel Eesti ajal kõrghoonet ehitada. Lennukates plaanides oli kavas maja sillaga üle Pärnu maantee Palace’ iga ühendada. Saatuse ja ajaloo tahtel jäi see – ka president Pätsi huvi pälvinud idee – realiseerimata. Trammitee laiendamise ajal seitsmekümnendatel võeti maja maha, krundi omanik jäi aga kuskile dokumentidesse kirja. Kui Henno Sillaste avastas, et krundi õigusjärgne omanik on tema ämm, asus ta Eestis asju ajama ning peagi saidki paberid korda.
Koht, kuhu uudne ehitis pidi kerkima, oli viimane vaba pind, mis Vabaduse väljaku äärde jäänud oli. See seadis arhitektile projekteerimiseks mitmeid piiranguid. Esiteks tuli hoone püstitada kolmnurksele pinnale ning teiseks tuli uus maja kavandada nii, et see harmooniliselt Vabaduse väljakut ümbritsevasse linnaruumi sobituks. Kuna olemasolevad hooned olid pilkupüüdvad ja iga hoone eraldi seisvalt eriline, leidis Sillaste, et uus ehitis võiks ülejäänud Vabaduse väljakut peegeldada, mistõttu valitigi klaasfassaad. Sillaste taotles hoone kujundamisel jätku 1940. aastal katkenud linnaruumi loomulikule arengule. Arhitekti sõnul märgistab graniit kindlust, tugevust ja igavikulisust, klaas ja alumiinium aga olevikku ja tulevikku. Kuid tegu ei ole mitte tavalise klaasseinaga vaid uudse tehnoloogilise lahendusega, mille leiutasid Kanada arhitektid, ning mida seetõttu kutsutakse Kanada seinaks.
„Kanada sein on tal mõlemal pool. Ka see graniitsein juhtub olema Kanada graniit, kuna sealt see tuli, aga see on täpselt sama tehnoloogia kui see klaassein,“ kirjeldab Sillaste. Algselt ehitustööd pikenesid ootamatult, sest objektil töötanud arheoloogid avastasid väljakaevamistel keskaegsed linlaste peenrad, kuid edasi sujust kõik ladusalt. Materjalid, millest maja kokku pandi toodi kohale kassettidena konteinerites ning maja laoti valmis tükkidest üles kiirusega 1,5 korrust päevas. Büroohoone esimestel korrustel on pangasaalid ja äripinnad, keldris parkla.
Mis teeb Kanada seina eriliseks?
Henno Sillaste: ehitus ja teadus
Näiliselt on tegemist väga monoliitsete majade väliskestadega, kuid tegelikult on nende seinte välispinnad looduselementidele avatud. Arusaamani, et seinad peavad hingama ja liikuma jõuti Kanadas juba60. aastate keskel.
„Terve see, mida mina hüüan ja mõned teised juba hüüavad uhkusega Kanada seinaks, algas väga naljakalt. Halifaxis Kanadas, kui seal tuleb ikka torm merelt, siis vihm tuleb horisontaalselt ja väga suure survega. Vesi ja sein on seal alati omavahel konfliktis. Ja seal ehitas provints uue kohtumaja just ilusti mere äärde sadamasse, aga ei saadud päris valmis. Need elemendid saadi üles, aga ei jõutud vuukida, sest tol ajal vuugiti kõik liitekohad silikooniga. Silikoon pidi tehisbetooni vuukides tõrjuma tormi ja vihmavett tagasi. Ja jäi hiljaks, tuli sügis. Märjaga seda teha ei saa, teeme kevadel. Tehti kevadel, aga talv läbi oli ehitus natuke kütte all ja kõik oli korras- ei jooksnud läbi. Ime! Kevadel siis nagu kord ja kohus lepingu alusel kititi ära, kuid esimese vihmaga jooksis läbi nagu sõelapõhi,“ kirjeldab Hennoste kuulsat eellugu.
Seejärel kutsuti nähtust selgitama ehitusinsenerid, kes paari aasta pärast leidsid olukorrale selgituse ja nutika lahenduse.
Kanada riiklik ehitusuuringute nõukogu, mis hoonete veekindlaks muutmise põhimõtte avastas, sõnastas selle nii: hoone välissein peab jääma poorne, selle taga on väike õhuruum ja siis vee ning õhukindel sisesein. Tänu sellele, et välisseina materjalid, aga ka blokkide ühenduskohad on looduselementidele – vihmale ja tuulele avatud, aitab see võrdsustada survet seina mõlema poole vahel ning hoone ei hakka seina sattuvat vihmavett endasse imema, vaid laseb sel uuesti välja joosta.
Kuid lisaks veekindlusele on selle seina puhul oluline ka liikuvus, sest nii tellis kui ka betoon paisub ja tõmbub kokku vastavalt ilmastiku oludele
„Kui me paneme selle ehituse välisseina jäigalt, mis siis juhtub? Ta paindub ja läheb katki. See sein siis ühesõnaga peab ka nüüd seda pidi liikuma. Nii, et see ei ole lihtne kuidas seda teha, et ta on veekindel, õhukindel, aga saab ka liikuda. Tuleb päike peale, see koht, kuhu päike paistab, on vahest nii kuum, et sein läheb nii kuumaks, et prae mune. Ja seal kõrval kus päike peale ei paista võib olla nii külm kui ta eile öösel külmaks jäi. Nüüd nende vahe, sein paisub, kus ta on soe, tõmbab kokku, kus ta on külm,“ kirjeldab Sillaste olusid, mida ehitusinsenerid uudse seina loomisel arvestama pidid.
Peegeldusefekt
„Klaasil, mida kasutatakse sellistel ehitustel on arhitektil või omanikul valida, kas ja kui palju ta tahab läbipaistvust ja peegeldust. Ta saab ka valida värvi. Näiteks jälle Kawe Plazast rääkides, see on hall toon ja kui ma nüüd õieti mäletan, siis 30% läbilaskvust,“ räägib Sillaste hoonetel peegeldusefekti loomise võimalustest.
Peegeldusefekt luuakse suurtel klaasseintel tänu kahe klaasikihi vahel olevale soojust hoidvale gaasikeskkonnale ja kahe klaasi vahele paigaldatud peegelduvale kihile. Spetsiaalne kiht, mis väljast vaadates hakkab vastu peegeldama, on paigutatud kahe klaasi vahele nii, et seda ära pesta ei saa.
„Mis just sellel ehitisel mulle väga meeldis, see tuli peaaeg kogemata, aga kui teatud kohal päikeseloojangu ajal mööda Pärnu maanteed vaadata, siis sa näed 10 päikest – igal aknal selles kohas tuleb oma päike ja see liigub ühest aknast teise. See on tore,“ kirjeldab Sillaste Kawe Plaza klaasfassaadi omapära.
Kawe Plaza ei ole ainus “Kanada sein” Tallinnas, mille ülespanemisel Henno Sillaste on osalenud. Tema abil said paneelidest välisseinad ka Radisson SAS hotell ja Stockmanni kaubamaja kõrval asuvad kaksiktornid. Riias püüab pilku mõjuva arhitektuurilise lahendusega Swedbanki esindus.
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Uuenduslikud tehnoloogiad
Kawe Plaza büroohoone kerkimisele eelnes pikk eellugu. Praeguse trammipeatuse kohal, maatükil, mille üks omanikke on nüüd perekond Sillaste, asus kunagi kolmekorruseline puumaja. Selle asemele taheti juba eelmisel Eesti ajal kõrghoonet ehitada. Lennukates plaanides oli kavas maja sillaga üle Pärnu maantee Palace’ iga ühendada. Saatuse ja ajaloo tahtel jäi see – ka president Pätsi huvi pälvinud idee – realiseerimata. Trammitee laiendamise ajal seitsmekümnendatel võeti maja maha, krundi omanik jäi aga kuskile dokumentidesse kirja. Kui Henno Sillaste avastas, et krundi õigusjärgne omanik on tema ämm, asus ta Eestis asju ajama ning peagi saidki paberid korda.
Koht, kuhu uudne ehitis pidi kerkima, oli viimane vaba pind, mis Vabaduse väljaku äärde jäänud oli. See seadis arhitektile projekteerimiseks mitmeid piiranguid. Esiteks tuli hoone püstitada kolmnurksele pinnale ning teiseks tuli uus maja kavandada nii, et see harmooniliselt Vabaduse väljakut ümbritsevasse linnaruumi sobituks. Kuna olemasolevad hooned olid pilkupüüdvad ja iga hoone eraldi seisvalt eriline, leidis Sillaste, et uus ehitis võiks ülejäänud Vabaduse väljakut peegeldada, mistõttu valitigi klaasfassaad. Sillaste taotles hoone kujundamisel jätku 1940. aastal katkenud linnaruumi loomulikule arengule. Arhitekti sõnul märgistab graniit kindlust, tugevust ja igavikulisust, klaas ja alumiinium aga olevikku ja tulevikku. Kuid tegu ei ole mitte tavalise klaasseinaga vaid uudse tehnoloogilise lahendusega, mille leiutasid Kanada arhitektid, ning mida seetõttu kutsutakse Kanada seinaks.
„Kanada sein on tal mõlemal pool. Ka see graniitsein juhtub olema Kanada graniit, kuna sealt see tuli, aga see on täpselt sama tehnoloogia kui see klaassein,“ kirjeldab Sillaste. Algselt ehitustööd pikenesid ootamatult, sest objektil töötanud arheoloogid avastasid väljakaevamistel keskaegsed linlaste peenrad, kuid edasi sujust kõik ladusalt. Materjalid, millest maja kokku pandi toodi kohale kassettidena konteinerites ning maja laoti valmis tükkidest üles kiirusega 1,5 korrust päevas. Büroohoone esimestel korrustel on pangasaalid ja äripinnad, keldris parkla.
Mis teeb Kanada seina eriliseks?
„Terve see, mida mina hüüan ja mõned teised juba hüüavad uhkusega Kanada seinaks, algas väga naljakalt. Halifaxis Kanadas, kui seal tuleb ikka torm merelt, siis vihm tuleb horisontaalselt ja väga suure survega. Vesi ja sein on seal alati omavahel konfliktis. Ja seal ehitas provints uue kohtumaja just ilusti mere äärde sadamasse, aga ei saadud päris valmis. Need elemendid saadi üles, aga ei jõutud vuukida, sest tol ajal vuugiti kõik liitekohad silikooniga. Silikoon pidi tehisbetooni vuukides tõrjuma tormi ja vihmavett tagasi. Ja jäi hiljaks, tuli sügis. Märjaga seda teha ei saa, teeme kevadel. Tehti kevadel, aga talv läbi oli ehitus natuke kütte all ja kõik oli korras- ei jooksnud läbi. Ime! Kevadel siis nagu kord ja kohus lepingu alusel kititi ära, kuid esimese vihmaga jooksis läbi nagu sõelapõhi,“ kirjeldab Hennoste kuulsat eellugu.
Seejärel kutsuti nähtust selgitama ehitusinsenerid, kes paari aasta pärast leidsid olukorrale selgituse ja nutika lahenduse.
Kanada riiklik ehitusuuringute nõukogu, mis hoonete veekindlaks muutmise põhimõtte avastas, sõnastas selle nii: hoone välissein peab jääma poorne, selle taga on väike õhuruum ja siis vee ning õhukindel sisesein. Tänu sellele, et välisseina materjalid, aga ka blokkide ühenduskohad on looduselementidele – vihmale ja tuulele avatud, aitab see võrdsustada survet seina mõlema poole vahel ning hoone ei hakka seina sattuvat vihmavett endasse imema, vaid laseb sel uuesti välja joosta.
Kuid lisaks veekindlusele on selle seina puhul oluline ka liikuvus, sest nii tellis kui ka betoon paisub ja tõmbub kokku vastavalt ilmastiku oludele
„Kui me paneme selle ehituse välisseina jäigalt, mis siis juhtub? Ta paindub ja läheb katki. See sein siis ühesõnaga peab ka nüüd seda pidi liikuma. Nii, et see ei ole lihtne kuidas seda teha, et ta on veekindel, õhukindel, aga saab ka liikuda. Tuleb päike peale, see koht, kuhu päike paistab, on vahest nii kuum, et sein läheb nii kuumaks, et prae mune. Ja seal kõrval kus päike peale ei paista võib olla nii külm kui ta eile öösel külmaks jäi. Nüüd nende vahe, sein paisub, kus ta on soe, tõmbab kokku, kus ta on külm,“ kirjeldab Sillaste olusid, mida ehitusinsenerid uudse seina loomisel arvestama pidid.
Peegeldusefekt
„Klaasil, mida kasutatakse sellistel ehitustel on arhitektil või omanikul valida, kas ja kui palju ta tahab läbipaistvust ja peegeldust. Ta saab ka valida värvi. Näiteks jälle Kawe Plazast rääkides, see on hall toon ja kui ma nüüd õieti mäletan, siis 30% läbilaskvust,“ räägib Sillaste hoonetel peegeldusefekti loomise võimalustest.
Peegeldusefekt luuakse suurtel klaasseintel tänu kahe klaasikihi vahel olevale soojust hoidvale gaasikeskkonnale ja kahe klaasi vahele paigaldatud peegelduvale kihile. Spetsiaalne kiht, mis väljast vaadates hakkab vastu peegeldama, on paigutatud kahe klaasi vahele nii, et seda ära pesta ei saa.
„Mis just sellel ehitisel mulle väga meeldis, see tuli peaaeg kogemata, aga kui teatud kohal päikeseloojangu ajal mööda Pärnu maanteed vaadata, siis sa näed 10 päikest – igal aknal selles kohas tuleb oma päike ja see liigub ühest aknast teise. See on tore,“ kirjeldab Sillaste Kawe Plaza klaasfassaadi omapära.
Kawe Plaza ei ole ainus “Kanada sein” Tallinnas, mille ülespanemisel Henno Sillaste on osalenud. Tema abil said paneelidest välisseinad ka Radisson SAS hotell ja Stockmanni kaubamaja kõrval asuvad kaksiktornid. Riias püüab pilku mõjuva arhitektuurilise lahendusega Swedbanki esindus.