Tormiliselt arenenud nanotehnoloogialt oodatakse aina suuremat eneseületust. Nanotehnoloogia on kujunenud justkui võluvitsaks, mis muudab suured ja ebaefektiivsed asjad pisikesteks ja üliefektiivseteks. Nanomaterjale ja -osakesi kasutatakse järjest rohkem täite- ja kattematerjalides, katalüsaatorites, pooljuhtides, ilutoodetes, mikroelektroonikas ja ravimikandjatena.
„Nanotitaandioksiidi kasutatakse ka sellistes isepuhastuvates kattematerjalides. Siin on üks selline markantne näide, näiteks Pekingi ooperimaja, mis on kaetud, mis on klaasist, aga ta on kaetud nanotitaandioksiidi sisaldava värviga või sellise kattematerjaliga, mis siis püüab kinni kõik atmosfäärist tulevad UVkiired ja tänu sellele ta tegelikult vabastab selliseid hapnikuradikaale, mis põhjustavad ka inimesele oksüdatiivset kahjustust, oksüdatiivset stressi nende rakkudega, millega ta kokkupuutes on, ja tänu sellele ta hoiab ära mikroobse katte tekkimise,” kirjeldab Angela Ivask nanotehnoloogilisi pindasid, mis hoolitsevad oma puhtuse eest ise.
Tõhusamad ravimid
“Kui me nüüd nanoosakese külge haagime mingisuguse funktsionaalse grupi ja sinna külge seome mingisuguse ravimikandidaadi, siis me oleme saanud väga efektiivse ravimikandja ja tänu sellele väga efektiivse ravimi,” kirjeldab Ivask põhjuseid, miks nanotehnoloogialt oodatakse suurt abi vähiravimite väljatöötamisel.
Väiksemate mõõtmetega võimsam tehnika
Massachusettsi tehnoloogia instituudi teadlased on kogemata teinud revolutsioonilise avastuse, mis võib teadlaste sõnul avada terve uue energiauuringute valdkonna, mida juhtuvat väga harva. MIT teadlased sattusid peale seni nägemata fenomenile, et läbi süsinik-nanotorude saab juhtida äärmiselt tugevaid elekrilaenguid. Ühe võimalusena saab süsinik-nanotorusid kasutada ülitillukeste elektroonikaseadmete tootmiseks, mis pole suuremad riisiteradest. Teoorias saaksid taolised seadmed laengut talletada lõpmatuseni või kuni seda kasutatakse, erinevalt akumulaatoritest, mis jõude seistes aeglaselt tühjaks “lekivad”. Ja ehkki eraldi võttes on nanotraadid väga väikesed, saab neist konstrueerida makromaatrikseid, millega toota märkimisväärseid koguseid elektrivoolu suuremate seadmete käitamiseks.
Süsiniku aatomitest koosnev grafeen on kõige õhem materjal – seda on võimalik teha vaid üheainsa aatomikihi paksusena. Lisaks on grafeen ka ülitugev, terasest 200 korda tugevam. Ka on grafeenis laengukandjad äärmiselt liikuvad, mis on selge eelis praegu elektroonikatööstuses laialdaselt kasutuses oleva räni ees. Grafeen kannatab kuue suurusjärgu kõrgemaid voolutihedusi kui vask ning lisaks juhib see materjal väga hästi soojust. Grafeenist loodetakse peagi valmistada näiteks paberõhukesi ekraane.
Nanotehnoloogia loob uusi võimalusi
Loodetakse, et see valdkond toob uusi tehnoloogilisi läbimurdeid kergemate ja tugevamate materjalide loomisel, looduskeskkonna puhastamisel, toksiliste kemikaalide asendamisel, päikesepatareide efektiivsuse tõstmisel, ohutumate tuumareaktorite ehitamisel, seemnete idanemise kiirendamisel, vähiravis.
Isepuhastuvad pinnad
„Nanotitaandioksiidi kasutatakse ka sellistes isepuhastuvates kattematerjalides. Siin on üks selline markantne näide, näiteks Pekingi ooperimaja, mis on kaetud, mis on klaasist, aga ta on kaetud nanotitaandioksiidi sisaldava värviga või sellise kattematerjaliga, mis siis püüab kinni kõik atmosfäärist tulevad UVkiired ja tänu sellele ta tegelikult vabastab selliseid hapnikuradikaale, mis põhjustavad ka inimesele oksüdatiivset kahjustust, oksüdatiivset stressi nende rakkudega, millega ta kokkupuutes on, ja tänu sellele ta hoiab ära mikroobse katte tekkimise,” kirjeldab Angela Ivask nanotehnoloogilisi pindasid, mis hoolitsevad oma puhtuse eest ise.
Tõhusamad ravimid
“Kui me nüüd nanoosakese külge haagime mingisuguse funktsionaalse grupi ja sinna külge seome mingisuguse ravimikandidaadi, siis me oleme saanud väga efektiivse ravimikandja ja tänu sellele väga efektiivse ravimi,” kirjeldab Ivask põhjuseid, miks nanotehnoloogialt oodatakse suurt abi vähiravimite väljatöötamisel.
Väiksemate mõõtmetega võimsam tehnika
Grafeenibuum
Süsiniku aatomitest koosnev grafeen on kõige õhem materjal – seda on võimalik teha vaid üheainsa aatomikihi paksusena. Lisaks on grafeen ka ülitugev, terasest 200 korda tugevam. Ka on grafeenis laengukandjad äärmiselt liikuvad, mis on selge eelis praegu elektroonikatööstuses laialdaselt kasutuses oleva räni ees. Grafeen kannatab kuue suurusjärgu kõrgemaid voolutihedusi kui vask ning lisaks juhib see materjal väga hästi soojust. Grafeenist loodetakse peagi valmistada näiteks paberõhukesi ekraane.