Lisaks filmikunstnikele kasutavad kõrgtehnoloogilist filmitehnikat ka teadlased, sest videoga on võimalik teha seda, mida reaalses elus ei ole võimalik- seal saab panna aja seisma ja nii vaadelda protsesse, mis seni on silmale nähtamatuks jäänud.
Videosalvestus paljastas kirbu hea hüppevõime saladuse
Kirbuliste seltsi kuuluvate putukate hea hüppevõime saladuse kallal on inimesed pead murdnud aastakümneid. Juba 1967. aastal leidis Henry Bennet-Clark, et kirpude hüppevõime taga on mitte nende pisikesed lihased, vaid kehas leiduv “sisemine vedru” – eriline elastne valk, mille nimeks on resiliin. Resiliin on energeetiliselt efektiivne – vaid kolm protsenti talletatud energiast kaob soojusena, seda molekuli leidub paljudel putukatel. Cambridge´i ülikooli uurijad Gregory Sutton ja Malcolm Burrows otsustasid segadusse tänapäevase tehnika abil selgust tuua. Uurijad filmisid loomade turvakodu siilidelt kogutud kirpe, uurisid kirbujalgade ehitust võimsa skaneeriva elektronmikroskoobi abil ning lõid liikumise kirjeldamiseks matemaatilise mudeli. Üle 50 kirbuhüppe analüüsimisel said uurijad aru, et resiliini- “vedru” energia paneb tööle kirpude tagajalad – sääre ja käpa.
Veresoonte kasvu filmimine viis kapillaaride moodustumise mõistmiseni
Rice’i ülikooli ja Baylori meditsiinikolledži teadlased suutsid kunstlikult loodud kudedesse veresooned kasvatada. Seda tänu sellele, et nad filmisid plastist, veresoonte tekkimiseks vajalikest rakkudest ja kasvufaktoritest tekitatud ruumilise veesidumisvõimega võrgustikku (hüdrogeeli), kus jälgiti 72 tunni vältel veresoonte kasvamist. Eri tüüpi rakud olid eelnevalt märgistatud helendavate värvidega, nii oli võimalik jälgida, kuidas need rakud hakkasid pehmes geeljas plastis moodustama kõige peenemaid veresooni – kapillaare. Nii saadud kapillaaride toimimise testimiseks siirati need sellisesse keskkonda, kus tegelikult üldse veresooni ei leidu, nimelt hiirte sarvkesta sisse. Kui hiirte vereringesse süstiti värvainet, nägid uurijad, et kunstlikult kasvatatud veresooned funktsioneerisid nii nagu peab.
Mesilaste omavahelises kommunikatsioonis on oluline roll tantsuliigutustel, mille abil putukad annavad üksteisele teada heade korjekohtade asukohti. Eksperimendis võeti 50 mesilast, kellest pooltele liimiti seljale tibatilluke metallitükk. Öösel aeti metallitükiga mesilasi magneti abil kolm korda minuti jooksul üles, et nad ei saaks normaalselt puhata. Järgmisel päeval filmiti tarus toimuvat videokaameraga ning ilmnes, et uniste mesilaste tantsuliigutused olid korralikult maganud putukate omadest ebatäpsemad: seal oli rohkem varieeruvust ning seetõttu said teised mesilased korjekohtade kohta ebatäpsemat infot.
Filmikaamera psühholoogia professorite töövahendina
Psühholoogidel on õnnestunud leida tantsusammud ja -liigutused, mis naisterahvastele eriliselt meele järele on. Tuleb välja, et seejuures on võtmetähtsad mehe parema jala põlve liikumise kiirus ning kaela- ja kehaliigutuste ulatus ja varieeruvus. Inglismaa Northumbria ülikooli psühholoogid filmisid 19 katsealust vanuses 18-35 eluaastat tosinast kaamerast koosneva süsteemi abil, samal ajal kui mehed tantsisid tümpsuva Saksa klubimuusikapala järgi. Keegi neist polnud professionaalne tantsulõvi. Video analüüsimise tulemusel leidsid teadlased, et mehi, kelle tants hõlmas suurema ulatusega ja varieeruvamaid kaela ja torso liigutusi, hindasid daamid atraktiivsemaks. Pentsikuvõitu on aga tähelepanek, et ka parema jala põlve kiirem väänamine ja keerutamine paistis naiste pilku püüdvat.
Sakslased filmisid röntgenlaseritega maailma kiireima filmi
Kui haigestume mõnda külmetushaigusse, asub immuunsüsteem meie kaitsele. See on teada-tuntud bioloogiline fakt, mida samas on keeruline otse vaadelda. Molekulaartasandil toimuvad protsessid ei leia aset mitte ainult üliväikestes mastaapides, vaid ka ülimalt kiiresti, mistõttu on nende „teolt tabamine“ raskendatud. Berliini Helmholzi materjali- ja energiauuringute keskuse HZB ning Berliini tehnikaülikooli TUB teadlased esitlesid nüüd meetodit, mis astub tuleviku „molekulaarkinole“ suure sammu lähemale — nimelt jäädvustasid nad kaks kaadrit niivõrd lühikese ajalise intervalliga, et samal moel saab varsti reaalajas jälgida molekule ja nanostruktuure. „Molekulaarfilm“, mis näitab, kuidas molekul keemilise reaktsiooni kriitilises etapis käitub, aitaks meil elementaarseid loodusteaduslikke protsesse paremini mõista. Taolised protsessid ei kesta reeglina kauem mõnest femtosekundist — sekundi miljondiku miljardikust.
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Filmimise abil tehtud teadusavastused
Lisaks filmikunstnikele kasutavad kõrgtehnoloogilist filmitehnikat ka teadlased, sest videoga on võimalik teha seda, mida reaalses elus ei ole võimalik- seal saab panna aja seisma ja nii vaadelda protsesse, mis seni on silmale nähtamatuks jäänud.
Videosalvestus paljastas kirbu hea hüppevõime saladuse
Kirbuliste seltsi kuuluvate putukate hea hüppevõime saladuse kallal on inimesed pead murdnud aastakümneid. Juba 1967. aastal leidis Henry Bennet-Clark, et kirpude hüppevõime taga on mitte nende pisikesed lihased, vaid kehas leiduv “sisemine vedru” – eriline elastne valk, mille nimeks on resiliin. Resiliin on energeetiliselt efektiivne – vaid kolm protsenti talletatud energiast kaob soojusena, seda molekuli leidub paljudel putukatel. Cambridge´i ülikooli uurijad Gregory Sutton ja Malcolm Burrows otsustasid segadusse tänapäevase tehnika abil selgust tuua. Uurijad filmisid loomade turvakodu siilidelt kogutud kirpe, uurisid kirbujalgade ehitust võimsa skaneeriva elektronmikroskoobi abil ning lõid liikumise kirjeldamiseks matemaatilise mudeli. Üle 50 kirbuhüppe analüüsimisel said uurijad aru, et resiliini- “vedru” energia paneb tööle kirpude tagajalad – sääre ja käpa.Veresoonte kasvu filmimine viis kapillaaride moodustumise mõistmiseni
Rice’i ülikooli ja Baylori meditsiinikolledži teadlased suutsid kunstlikult loodud kudedesse veresooned kasvatada. Seda tänu sellele, et nad filmisid plastist, veresoonte tekkimiseks vajalikest rakkudest ja kasvufaktoritest tekitatud ruumilise veesidumisvõimega võrgustikku (hüdrogeeli), kus jälgiti 72 tunni vältel veresoonte kasvamist. Eri tüüpi rakud olid eelnevalt märgistatud helendavate värvidega, nii oli võimalik jälgida, kuidas need rakud hakkasid pehmes geeljas plastis moodustama kõige peenemaid veresooni – kapillaare. Nii saadud kapillaaride toimimise testimiseks siirati need sellisesse keskkonda, kus tegelikult üldse veresooni ei leidu, nimelt hiirte sarvkesta sisse. Kui hiirte vereringesse süstiti värvainet, nägid uurijad, et kunstlikult kasvatatud veresooned funktsioneerisid nii nagu peab.
Teaduslikel eesmärkidel tungiti kaameraga mesilaste tarusse
Mesilaste omavahelises kommunikatsioonis on oluline roll tantsuliigutustel, mille abil putukad annavad üksteisele teada heade korjekohtade asukohti. Eksperimendis võeti 50 mesilast, kellest pooltele liimiti seljale tibatilluke metallitükk. Öösel aeti metallitükiga mesilasi magneti abil kolm korda minuti jooksul üles, et nad ei saaks normaalselt puhata. Järgmisel päeval filmiti tarus toimuvat videokaameraga ning ilmnes, et uniste mesilaste tantsuliigutused olid korralikult maganud putukate omadest ebatäpsemad: seal oli rohkem varieeruvust ning seetõttu said teised mesilased korjekohtade kohta ebatäpsemat infot.Filmikaamera psühholoogia professorite töövahendina
Psühholoogidel on õnnestunud leida tantsusammud ja -liigutused, mis naisterahvastele eriliselt meele järele on. Tuleb välja, et seejuures on võtmetähtsad mehe parema jala põlve liikumise kiirus ning kaela- ja kehaliigutuste ulatus ja varieeruvus. Inglismaa Northumbria ülikooli psühholoogid filmisid 19 katsealust vanuses 18-35 eluaastat tosinast kaamerast koosneva süsteemi abil, samal ajal kui mehed tantsisid tümpsuva Saksa klubimuusikapala järgi. Keegi neist polnud professionaalne tantsulõvi. Video analüüsimise tulemusel leidsid teadlased, et mehi, kelle tants hõlmas suurema ulatusega ja varieeruvamaid kaela ja torso liigutusi, hindasid daamid atraktiivsemaks. Pentsikuvõitu on aga tähelepanek, et ka parema jala põlve kiirem väänamine ja keerutamine paistis naiste pilku püüdvat.
Sakslased filmisid röntgenlaseritega maailma kiireima filmi
Kui haigestume mõnda külmetushaigusse, asub immuunsüsteem meie kaitsele. See on teada-tuntud bioloogiline fakt, mida samas on keeruline otse vaadelda. Molekulaartasandil toimuvad protsessid ei leia aset mitte ainult üliväikestes mastaapides, vaid ka ülimalt kiiresti, mistõttu on nende „teolt tabamine“ raskendatud. Berliini Helmholzi materjali- ja energiauuringute keskuse HZB ning Berliini tehnikaülikooli TUB teadlased esitlesid nüüd meetodit, mis astub tuleviku „molekulaarkinole“ suure sammu lähemale — nimelt jäädvustasid nad kaks kaadrit niivõrd lühikese ajalise intervalliga, et samal moel saab varsti reaalajas jälgida molekule ja nanostruktuure. „Molekulaarfilm“, mis näitab, kuidas molekul keemilise reaktsiooni kriitilises etapis käitub, aitaks meil elementaarseid loodusteaduslikke protsesse paremini mõista. Taolised protsessid ei kesta reeglina kauem mõnest femtosekundist — sekundi miljondiku miljardikust.