Aasta-aastalt muutub videotehnika aina odavamaks, kasutajasõbralikumaks ning kvaliteetsemaks, mistõttu aina suuremal hulgal inimestel avaneb võimalus loobuda pealtvaataja rollist ja rakendada loovust jutustades iseenda loodud lugu. “Vanasti film ja filmimaailm oli päris kättesaamatu maailm, aga nüüd võid Canoni fotoaparaadi osta suhteliselt odava raha eest, mis võtab väga hea kvaliteediga HD videot, ja sa võid kodus oma Macintoshi peal selle ära monteerida ja kvaliteet on täitsa tipptasemel,” ütleb Hollywoodis töötav operaator Alar Kivilo.
“Ma leian ikkagi, et mida rohkem väljendusvõimalusi, mida rohkem tehnoloogilisi avastusi, mida täiuslikumalt me saame kujundada enda ümbritsevat maailma, oma sisemaailma, oma fantaasiaid, kosmost meie ümber, seda huvitavam, parem ja põnevam. Aga loomulikult see ka tähendab seda, et me oleme rohkem sõltuvad tehnikast, tehnoloogiast ja teadusarengust,” ütleb Ilmar Taska.
Alternatiivseid vahendeid filmide tegemisel ei kasuta enam mitte ainult harrastajad vaid ka professionaalid. Kuulus filmirežissöör Park Chan-wook väntas iPhone 4 kaameraga õudusfilmi. Hinnatud Lõuna-Korea filmimees jäi iPhone’i kaameraga rahule: “See on kerge, väike ja igaüks võib seda kasutada.” Mitme seadme ja seega mitme kaamera kasutamine võimaldas ka eri rakursse ja trikke kasutada.
Praegu on ruumilise pildi näitamine olnud kinodele justkui päästerõngas elus püsimisel. “Hollywood väidab, et eelmine aasta ainult 3D päästis nad. Nad suudavad natuke lisa raha küsida selle eest ja inimestel on põhjust kinno minna, sest nad kodus veel seda kogemust ei saanud. Täna juba on täitsa tõsine protsent 3D televiisoreid müüdud, on võimalik juba filme osta poest. Eks järgmised paar aastat näitavad, kas see päästmine oli ajutine või jääb pikemalt kestma,” ütleb Kaspar Kallas.
5D kinod
Juba praegu töötab Eestis üks 5D kino, mis on esimene ja ainulaadne terves Baltikumis. Publiku kinno meelitamiseks peavad kinod aina rohkem pingutama ning kõrgtehnoloogiaga varustatud 5D kinos linastuvad filmid erinevad teistest tänu rohketele eriefektidele. Seal kinosaalis lisatakse 3D visuaalsele efektile 4D efekt – istmete mitmesuunaline liikumine(Istmed liiguvad sünkroonis koos vaadatava filmi visuaalse poolega) ning 5D efektid- õhu liikumine saalis, tuule imitatsioon, õhupursked näo ja kaela suunas, kerge -õhkõrn veepisar näo suunal, istmete sisene vibreerimine jne. Läbi istmete liikumise tunneb külastaja näiteks kaaluta olekut – hõljumist, põrkumist, kukkumist jms. Samas on võimalik kogeda tunnet, nagu istuks kinokülastaja ise mõne sõiduki roolis ning liigub filmitegelasena filmis kaasa.
3D astub kinolinalt kodudesse
Lisaks 3D televiisoritele peaks IBMi tehtud avalduse järgi järgmise viie aasta jooksul turule tulema ka uudne võimalus, kus filmidest tuttavate 3D-liideste abil saab iga üks oma sõprade 3D-hologrammidega reaalajas suhelda. Filmid ja televisioon on juba 3D-le üle minemas ning holograafiliste ja 3D-kaamerate arenedes ja nende mõõtmete vähenedes, nii et need teie telefoni mahuksid, saavad inimesed hakata kasutama fotosid, sirvima veebi ja vestlema oma sõpradega täiesti uuenduslikul viisil. Teadlased arendavad ka videovestlust, muutes selle holograafiliseks vestluseks ehk 3D-kohaloluks. Selles tehnikas kasutatakse esemetelt peegelduvaid valguskiiri ja rekonstrueeritakse nende abil selle eseme kujutis.
Rohkelt efekte
Tuleviku filmitehnoloogia on väga efektide rohke, isegi, kui see vaatajale kohe otseselt silma ei paista, kasutatakse igas kaasaegses filmis kümneid ja isegi sadu erinevaid efekte. “Need digitaalsed tööriistad on nii tugevad ja kiired nüüd, et seal annab väga palju mängida hiljem. On niiviisi, et sa võid kellegi särgi muuta hoopis teist värvi. Ma olen nüüd kaks filmi järjest teinud, kus on naisstaarid ja iga päev ei ole nägu nii fotogeeniline kui peaks olema ja võtteplatsil ei saa kõikidest probleemidest jagu, aga siis hiljem digitaalses stuudios saad niiviisi teha, et pehmendad näonahka, aga jätad silmad teravaks. Ja see on nii arenenud, et sa võid selle ühes kaadri kohas teha, ja siis näitleja liigub, aga siis arvuti teeb ülejäänud juba ise,” ütleb Alar Kivilo.
Kuid efektide ja trikkide kasutamine muudab filmitegijate elu mõnel puhul nii oluliselt lihtsamaks, et on meelitanud vaatajat lollitama ka loodusfilmide tegijaid. Näiteks pika kogemusega loodus-aimefilmiprodutsent Chris Palmer on kergitanud loori loomafilminduse telgitagustelt, paljastades, et mõnikord on vaataja petmine vältimatu. Nii on filmimehed loodusfilmides filminud mitte metsikuid loomi vaid kasutanud “näitlejatena” ulukifarmidest pärit isendeid. Palmeri sõnul on klassikaliseks trikiks glasuurkompvekkide peitmine korjustesse. „Kui näete loodusfilmis surnud põtra nosivat karu, võite olla üsna kindel, et karu laenutati ulukifarmist ning otsib maiustusi, mille filmitegijad on põdra laiba sisse peitnud. Dramaatiliste, põnevate kaadrite saamiseks tuleb olukordi sageli lavastada või metsloomi veidi kiusata. Kui filmil on tugev looduskaitseline sõnum, siis pole see minu meelest patt. Kui ei, siis pole manipuleerimine ja loomade ahistamine aga õigustatud.”
“Digitaalne maailm on tekitanud omaette revolutsiooni filmi tegemises, ja ta on tegelikult tõesti filmimehe elu väga palju muutnud, sest nüüd äkki saab kõiki oma unelmaid realiseerida. On võimalik luua visuaalset mõttemaailma või sisemonoloogi, mis vanades filmides oli ikka nii, et mingi minategelase hääl kuskil kaadri taga jutustas, mida ta tunneb või kuidas midagi juhtus, nüüd sa võid ju kõike seda näidata. Ja kui omal ajal Salvador Dali tegi väga keerulisi visioone Hitchcockile, mis oli omamoodi ka revolutsiooniks Spellboundis, siis nüüd on nii, et kõik võivad seda teha. Igas filmis on mingisugused nägemused, unenäod, koletised, olematud lendamised, ujumised, mis muidu poleks tulnud kunagi kõne alla, et üks näitleja suudaks seda teha või, et me tõesti saaksime seda lavastada,” ütleb Ilmar Taska.
Kuid efektid peaksid nagu make up jääma Alar Kivilo arvates vaataja eest varjatuks. “Mina arvangi, et eriefektid filmides peakski olema nähtamatud. See kogu asi on petta publikut ja ajada neid tundma, et nad tõesti on kuskil või mingisuguses olukorras ja eriefektide kaudu see peab olema usutav. Mida paremini need eriefektid on tehtud seda usutavam see lõpptulemus ongi. Siis publik ei hakkagi kahtlustama, et siin on mingisugused eriefektid mängu,s ta lihtsalt läheb jutuga kaasa ja on nagu sisse tõmmatud,” ütleb Kivilo.
Näitleja versus digitaalne tegelane
Praegu eelistavad filmitegijad veel luust ja lihast näitlejaid, kuid mida odavamaks, kiiremaks ja lihtsamaks digitaalsete tegelaste loomine muutub, seda rohkem hakatakse näitlejaid “värbama” reaalsuse maailma asemel digitaalsetest sfääridest. “Alati on muidugi tähtis kasutada nii palju kui võimalik tegelikku näitlejat, tegelikku keskkonda, et kõike saab ju praegult luua ka digitaalselt. Sa võid näitleja panna rohelisele või sinisele ekraanile ja luua täiesti uue keskkonna või fooni. Aga hea on ikkagi töötada tõelise keskkonna ja tõelise näitlejaga. Selleks on muidugi alati võimalus, kui on tegemist näiteks koletisega, siis eelkõige tuleb välja mõelda, kuidas see koletis välja näeb, ütleme niimoodi kunstniku laual ja kunstniku pildil. Joonistada ta valmis, panna ta liikuma kuskil arvutis. Hiljem vastavalt sellele leida üks skafander eksole, ehitada see tore kostüüm ja siis make-up artist joonistab veel peale näo ja värvid, mis siia lisatakse. Aga loomulikult iga näitleja ei sobi skafandri juurde, nii et sa pead alati leidma ka õige näitleja, kes suudaks füüsiliselt ennast liigutada ja sobiks oma füüsilistelt ilmingutelt selle kostüümiga. Nii, et kui see nüüd kõik on valmis, siis sa saad hakata juba looma seda koletist, teades, et lõplikult valmib ta alles ikkagi nii-öelda sellel modifikatsiooni laual. Ja siia lisatakse veel juurde liikuvad vurrud, siia tuleb veel eksole punased süttivad silmad mida muidugi me ei saa teha füüsilise efektina nii, et selleks on vaja digitaaltehnikat,” kirjeldab Ilmar Taska digitaalse koletise loomisprotsessi.
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Kuhu areneb tuleviku filmitehnoloogia?
“Ma leian ikkagi, et mida rohkem väljendusvõimalusi, mida rohkem tehnoloogilisi avastusi, mida täiuslikumalt me saame kujundada enda ümbritsevat maailma, oma sisemaailma, oma fantaasiaid, kosmost meie ümber, seda huvitavam, parem ja põnevam. Aga loomulikult see ka tähendab seda, et me oleme rohkem sõltuvad tehnikast, tehnoloogiast ja teadusarengust,” ütleb Ilmar Taska.
Alternatiivseid vahendeid filmide tegemisel ei kasuta enam mitte ainult harrastajad vaid ka professionaalid. Kuulus filmirežissöör Park Chan-wook väntas iPhone 4 kaameraga õudusfilmi. Hinnatud Lõuna-Korea filmimees jäi iPhone’i kaameraga rahule: “See on kerge, väike ja igaüks võib seda kasutada.” Mitme seadme ja seega mitme kaamera kasutamine võimaldas ka eri rakursse ja trikke kasutada.
Praegu on ruumilise pildi näitamine olnud kinodele justkui päästerõngas elus püsimisel. “Hollywood väidab, et eelmine aasta ainult 3D päästis nad. Nad suudavad natuke lisa raha küsida selle eest ja inimestel on põhjust kinno minna, sest nad kodus veel seda kogemust ei saanud. Täna juba on täitsa tõsine protsent 3D televiisoreid müüdud, on võimalik juba filme osta poest. Eks järgmised paar aastat näitavad, kas see päästmine oli ajutine või jääb pikemalt kestma,” ütleb Kaspar Kallas.
5D kinod
Juba praegu töötab Eestis üks 5D kino, mis on esimene ja ainulaadne terves Baltikumis. Publiku kinno meelitamiseks peavad kinod aina rohkem pingutama ning kõrgtehnoloogiaga varustatud 5D kinos linastuvad filmid erinevad teistest tänu rohketele eriefektidele. Seal kinosaalis lisatakse 3D visuaalsele efektile 4D efekt – istmete mitmesuunaline liikumine(Istmed liiguvad sünkroonis koos vaadatava filmi visuaalse poolega) ning 5D efektid- õhu liikumine saalis, tuule imitatsioon, õhupursked näo ja kaela suunas, kerge -õhkõrn veepisar näo suunal, istmete sisene vibreerimine jne. Läbi istmete liikumise tunneb külastaja näiteks kaaluta olekut – hõljumist, põrkumist, kukkumist jms. Samas on võimalik kogeda tunnet, nagu istuks kinokülastaja ise mõne sõiduki roolis ning liigub filmitegelasena filmis kaasa.
3D astub kinolinalt kodudesse
Lisaks 3D televiisoritele peaks IBMi tehtud avalduse järgi järgmise viie aasta jooksul turule tulema ka uudne võimalus, kus filmidest tuttavate 3D-liideste abil saab iga üks oma sõprade 3D-hologrammidega reaalajas suhelda. Filmid ja televisioon on juba 3D-le üle minemas ning holograafiliste ja 3D-kaamerate arenedes ja nende mõõtmete vähenedes, nii et need teie telefoni mahuksid, saavad inimesed hakata kasutama fotosid, sirvima veebi ja vestlema oma sõpradega täiesti uuenduslikul viisil. Teadlased arendavad ka videovestlust, muutes selle holograafiliseks vestluseks ehk 3D-kohaloluks. Selles tehnikas kasutatakse esemetelt peegelduvaid valguskiiri ja rekonstrueeritakse nende abil selle eseme kujutis.
Rohkelt efekte
Tuleviku filmitehnoloogia on väga efektide rohke, isegi, kui see vaatajale kohe otseselt silma ei paista, kasutatakse igas kaasaegses filmis kümneid ja isegi sadu erinevaid efekte. “Need digitaalsed tööriistad on nii tugevad ja kiired nüüd, et seal annab väga palju mängida hiljem. On niiviisi, et sa võid kellegi särgi muuta hoopis teist värvi. Ma olen nüüd kaks filmi järjest teinud, kus on naisstaarid ja iga päev ei ole nägu nii fotogeeniline kui peaks olema ja võtteplatsil ei saa kõikidest probleemidest jagu, aga siis hiljem digitaalses stuudios saad niiviisi teha, et pehmendad näonahka, aga jätad silmad teravaks. Ja see on nii arenenud, et sa võid selle ühes kaadri kohas teha, ja siis näitleja liigub, aga siis arvuti teeb ülejäänud juba ise,” ütleb Alar Kivilo.
Kuid efektide ja trikkide kasutamine muudab filmitegijate elu mõnel puhul nii oluliselt lihtsamaks, et on meelitanud vaatajat lollitama ka loodusfilmide tegijaid. Näiteks pika kogemusega loodus-aimefilmiprodutsent Chris Palmer on kergitanud loori loomafilminduse telgitagustelt, paljastades, et mõnikord on vaataja petmine vältimatu. Nii on filmimehed loodusfilmides filminud mitte metsikuid loomi vaid kasutanud “näitlejatena” ulukifarmidest pärit isendeid. Palmeri sõnul on klassikaliseks trikiks glasuurkompvekkide peitmine korjustesse. „Kui näete loodusfilmis surnud põtra nosivat karu, võite olla üsna kindel, et karu laenutati ulukifarmist ning otsib maiustusi, mille filmitegijad on põdra laiba sisse peitnud. Dramaatiliste, põnevate kaadrite saamiseks tuleb olukordi sageli lavastada või metsloomi veidi kiusata. Kui filmil on tugev looduskaitseline sõnum, siis pole see minu meelest patt. Kui ei, siis pole manipuleerimine ja loomade ahistamine aga õigustatud.”
“Digitaalne maailm on tekitanud omaette revolutsiooni filmi tegemises, ja ta on tegelikult tõesti filmimehe elu väga palju muutnud, sest nüüd äkki saab kõiki oma unelmaid realiseerida. On võimalik luua visuaalset mõttemaailma või sisemonoloogi, mis vanades filmides oli ikka nii, et mingi minategelase hääl kuskil kaadri taga jutustas, mida ta tunneb või kuidas midagi juhtus, nüüd sa võid ju kõike seda näidata. Ja kui omal ajal Salvador Dali tegi väga keerulisi visioone Hitchcockile, mis oli omamoodi ka revolutsiooniks Spellboundis, siis nüüd on nii, et kõik võivad seda teha. Igas filmis on mingisugused nägemused, unenäod, koletised, olematud lendamised, ujumised, mis muidu poleks tulnud kunagi kõne alla, et üks näitleja suudaks seda teha või, et me tõesti saaksime seda lavastada,” ütleb Ilmar Taska.
Kuid efektid peaksid nagu make up jääma Alar Kivilo arvates vaataja eest varjatuks. “Mina arvangi, et eriefektid filmides peakski olema nähtamatud. See kogu asi on petta publikut ja ajada neid tundma, et nad tõesti on kuskil või mingisuguses olukorras ja eriefektide kaudu see peab olema usutav. Mida paremini need eriefektid on tehtud seda usutavam see lõpptulemus ongi. Siis publik ei hakkagi kahtlustama, et siin on mingisugused eriefektid mängu,s ta lihtsalt läheb jutuga kaasa ja on nagu sisse tõmmatud,” ütleb Kivilo.
Näitleja versus digitaalne tegelane
Praegu eelistavad filmitegijad veel luust ja lihast näitlejaid, kuid mida odavamaks, kiiremaks ja lihtsamaks digitaalsete tegelaste loomine muutub, seda rohkem hakatakse näitlejaid “värbama” reaalsuse maailma asemel digitaalsetest sfääridest. “Alati on muidugi tähtis kasutada nii palju kui võimalik tegelikku näitlejat, tegelikku keskkonda, et kõike saab ju praegult luua ka digitaalselt. Sa võid näitleja panna rohelisele või sinisele ekraanile ja luua täiesti uue keskkonna või fooni. Aga hea on ikkagi töötada tõelise keskkonna ja tõelise näitlejaga. Selleks on muidugi alati võimalus, kui on tegemist näiteks koletisega, siis eelkõige tuleb välja mõelda, kuidas see koletis välja näeb, ütleme niimoodi kunstniku laual ja kunstniku pildil. Joonistada ta valmis, panna ta liikuma kuskil arvutis. Hiljem vastavalt sellele leida üks skafander eksole, ehitada see tore kostüüm ja siis make-up artist joonistab veel peale näo ja värvid, mis siia lisatakse. Aga loomulikult iga näitleja ei sobi skafandri juurde, nii et sa pead alati leidma ka õige näitleja, kes suudaks füüsiliselt ennast liigutada ja sobiks oma füüsilistelt ilmingutelt selle kostüümiga. Nii, et kui see nüüd kõik on valmis, siis sa saad hakata juba looma seda koletist, teades, et lõplikult valmib ta alles ikkagi nii-öelda sellel modifikatsiooni laual. Ja siia lisatakse veel juurde liikuvad vurrud, siia tuleb veel eksole punased süttivad silmad mida muidugi me ei saa teha füüsilise efektina nii, et selleks on vaja digitaaltehnikat,” kirjeldab Ilmar Taska digitaalse koletise loomisprotsessi.