Vennad Kaur ja Kaspar Kallas arendasid koos USA kaameratootja Silicon Imaging’iga välja maailma teadaolevalt esimese stereoskoopilise ehk kolmemõõtmelist pilti salvestava videokaamera. Koostöös kaameratootjaga Silicon Imaging valmistasid vennad kolm kilo kaaluva seadme, mis suudab võtteplatsil salvestada ja maha mängida 3D pilti.
Nii-öelda “vana” palju keerulisema ja kallima 3D-pildi tootmise meetodi puhul oli vaja kahte eraldi kaamerat ja eriseadet, mis kaameratest väljuvast pildist 3D-pildi kokku pani. Need kaamerad pidid olema omavahel sünkroniseeritud, et tagada kaadri täpne ajastus. Eestlastest vendadel on aga võimalus kirjutada oma nimed kuldsete tähtedega filminduse ajalukku, sest nende 3D-kaamera on odavam ja mobiilsem, muutes ruumilise efektiga filmide tootmise palju lihtsamaks.
“Põhimõtteliselt see kaamera kere ja salvesti, kogu see asi, et seda 3D jaoks kasutada, see on siis meie enda ehitatud, aga me kasutame kaamera pead, mis on Silicon Imaging New Yorgi poolt tehtud,” ütleb Kaspar Kallas. Selle kaamera pea on sisuliselt kokku pandud kahest 2D-kaamerast, millest üks salvestab pilti ühe, teine teise silma jaoks. Lõpptulemusel saadav 3D tulebki sellest, et kinos näevad mõlemad silmad pilti erinevalt ning ajus tekib ruumilisuse efekt. Eesti päritolu 3D-kaamerakomplekti on endale Silicon Imaging’ilt soetanud isegi maailma tuntumaid filmirežissööre James Cameron, kelle film “Avatar” lööb kassarekordeid. Uus kaamera on mõeldud mängu- ja dokumentaalfilmide ning reklaamiklippide tootjatele ning kõigile filmikunsti edasiarendajatele.
“Saavutus on see just, et 3D nagu tuua kätte laiemale publikule, ja et 3D materjali tootes oleks režissööril ja operaatoril rohkem vabadust tegeleda loomingulise poolega kui tehnilise poolega võtteplatsil, sest juba nagu visuaalselt on näha seda pilti, et nad saavad kohe näha. See on sama tulemus, mille tõi digitaalne kaamera nii-öelda võrreldes fotokaameraga, mis revolutsiooni just, et palju laiemale publikule sai see kättesaadavaks ja kohe oli ka näha, mis see tulemus on,” ütleb Kaur Kallas.
3D-filmide ajalugu on pea sama pikk kui tavafilmide oma. Üllatuslikult tehti mustvalgeid 3D propagandafilme juba 1936. aastal Saksamaal. Need avastas ja koukis ajaloo prügikastist välja filmitegija Phillippe Mora, kes otsis Saksamaa Föderaalarhiivist materjale oma valmivale teosele “How the Third Reich Was Recorded”. See uurib, kuidas natsid reaalset elu propagandavahenditega kujutasid. Mõlemad 3D-s vändatud teosed valmisid 35 mm filmilindile ja ilmselt prisma abil kahe objektiivi ees. Need tootis Goebbelsi valitsuse tellimusel iseseisev stuudio ja neid nimetatiraum filmideks (saksa keeles kosmosefilm).
Prillid
3D filmide vaatamiseks on teatavasti vajalik vastavate prillide kandmine. Kui aga 3D vaatamine enam ei meeldi, saab 3D pildilt 2D prillidega ühe mõõtme vähemaks võtta. 3D-filmi puhul kuvatakse ekraanile kaks veidi erinevat pilti ja inimese aju paneb need pildid kokku, mis tekitab ruumilisuse illusiooni. 2D-prillid blokeerivad ühe pildi mõlema läätsega nii, et mõlemad silmad näevad sama pilti.
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Eestlaste arendatud 3D videokaamera
Vennad Kaur ja Kaspar Kallas arendasid koos USA kaameratootja Silicon Imaging’iga välja maailma teadaolevalt esimese stereoskoopilise ehk kolmemõõtmelist pilti salvestava videokaamera. Koostöös kaameratootjaga Silicon Imaging valmistasid vennad kolm kilo kaaluva seadme, mis suudab võtteplatsil salvestada ja maha mängida 3D pilti.
Nii-öelda “vana” palju keerulisema ja kallima 3D-pildi tootmise meetodi puhul oli vaja kahte eraldi kaamerat ja eriseadet, mis kaameratest väljuvast pildist 3D-pildi kokku pani. Need kaamerad pidid olema omavahel sünkroniseeritud, et tagada kaadri täpne ajastus. Eestlastest vendadel on aga võimalus kirjutada oma nimed kuldsete tähtedega filminduse ajalukku, sest nende 3D-kaamera on odavam ja mobiilsem, muutes ruumilise efektiga filmide tootmise palju lihtsamaks.
“Põhimõtteliselt see kaamera kere ja salvesti, kogu see asi, et seda 3D jaoks kasutada, see on siis meie enda ehitatud, aga me kasutame kaamera pead, mis on Silicon Imaging New Yorgi poolt tehtud,” ütleb Kaspar Kallas. Selle kaamera pea on sisuliselt kokku pandud kahest 2D-kaamerast, millest üks salvestab pilti ühe, teine teise silma jaoks. Lõpptulemusel saadav 3D tulebki sellest, et kinos näevad mõlemad silmad pilti erinevalt ning ajus tekib ruumilisuse efekt. Eesti päritolu 3D-kaamerakomplekti on endale Silicon Imaging’ilt soetanud isegi maailma tuntumaid filmirežissööre James Cameron, kelle film “Avatar” lööb kassarekordeid. Uus kaamera on mõeldud mängu- ja dokumentaalfilmide ning reklaamiklippide tootjatele ning kõigile filmikunsti edasiarendajatele.
“Saavutus on see just, et 3D nagu tuua kätte laiemale publikule, ja et 3D materjali tootes oleks režissööril ja operaatoril rohkem vabadust tegeleda loomingulise poolega kui tehnilise poolega võtteplatsil, sest juba nagu visuaalselt on näha seda pilti, et nad saavad kohe näha. See on sama tulemus, mille tõi digitaalne kaamera nii-öelda võrreldes fotokaameraga, mis revolutsiooni just, et palju laiemale publikule sai see kättesaadavaks ja kohe oli ka näha, mis see tulemus on,” ütleb Kaur Kallas.
3D-filmide ajalugu on pea sama pikk kui tavafilmide oma. Üllatuslikult tehti mustvalgeid 3D propagandafilme juba 1936. aastal Saksamaal. Need avastas ja koukis ajaloo prügikastist välja filmitegija Phillippe Mora, kes otsis Saksamaa Föderaalarhiivist materjale oma valmivale teosele “How the Third Reich Was Recorded”. See uurib, kuidas natsid reaalset elu propagandavahenditega kujutasid. Mõlemad 3D-s vändatud teosed valmisid 35 mm filmilindile ja ilmselt prisma abil kahe objektiivi ees. Need tootis Goebbelsi valitsuse tellimusel iseseisev stuudio ja neid nimetatiraum filmideks (saksa keeles kosmosefilm).
Prillid
3D filmide vaatamiseks on teatavasti vajalik vastavate prillide kandmine. Kui aga 3D vaatamine enam ei meeldi, saab 3D pildilt 2D prillidega ühe mõõtme vähemaks võtta. 3D-filmi puhul kuvatakse ekraanile kaks veidi erinevat pilti ja inimese aju paneb need pildid kokku, mis tekitab ruumilisuse illusiooni. 2D-prillid blokeerivad ühe pildi mõlema läätsega nii, et mõlemad silmad näevad sama pilti.