“Nano on kõikjal,” ütleb nanomaterjalide toksikoloogiat uuriv Angela Ivask.
Angela Ivask kaitses oma doktorikraadi geenitehnoloogias aastal 2006 Tallinna Tehnikaülikoolis. Teadustööd on ta teinud Eestis Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis In vitro ja ökotoksikoloogia uurimisrühmas, mis koosneb ökotoksikoloogia, ökoloogia, keskkonnakeemia, molekulaarbioloogia ja mikroobifüsioloogia alal kompetentsetest teadlastest. Seal uuris ta ainete ja nanosuuruses osakeste toksilisuse mehhanisme. Alates aastast 2010 töötab ta Californias Nanotehnoloogia Keskkonna Efektide Uurimise Keskuses.
Nanoosakesed on nii väikesed, et neid palja silma ega valgusmikroskoobiga näha ei ole võimalik. Nende uurimiseks kasutatakse elekronmikroskoopiat ja teravikmikroskoopiat. Nanoosakeste määratlemisel on kõige olulisem nende suurus, nad võivad olla looduslikud või inimeste poolt toodetud osakesed, kuid oluline on, et nende üks mõõde oleks alla saja nanomeetri. „Nano määravad ära peamiselt tema mõõtmed, see tähendab, et tema mõõtmed on nanomeetri skaalas ja nanomeeter on üks miljardik meetrit. Ehk, kui niiöelda suuremates skaalades mõelda, siis see on vähemalt 1000 korda, isegi 100 000 korda väiksem kui juuksekarva läbimõõt,“ ütleb Angela Ivask. [ Loe edasi... ]
Tormiliselt arenenud nanotehnoloogialt oodatakse aina suuremat eneseületust. Nanotehnoloogia on kujunenud justkui võluvitsaks, mis muudab suured ja ebaefektiivsed asjad pisikesteks ja üliefektiivseteks. Nanomaterjale ja -osakesi kasutatakse järjest rohkem täite- ja kattematerjalides, katalüsaatorites, pooljuhtides, ilutoodetes, mikroelektroonikas ja ravimikandjatena. [ Loe edasi... ]
Nanotehnoloogialt oodatakse järjest uusi materjale. Kuid nagu elus ikka, võib vajalikul nanomaterjalist tootel olla ka pahupool. Aineosakesed, millest tooted on valmistatud, võivad olla mürgised ja inimese tervisele ohtlikud. See tähendab, et nende toimet tuleb väga põhjalikult uurida ning seetõttu on tekkinud ka täiesti uus teadusharu - nanotoksikoloogia, mille eesmärk on uurida nanoosakeste võimalikke kahjulikke mõjusid elusorganismidele. [ Loe edasi... ]
Ennustatakse, et nanotehnoloogia teeb lähitulevikus läbi sarnase revolutsioonilise arengu kui infotehnoloogia viimaste aastakümnete jooksul teinud on. Ka Eestis on panustatud nanotehnoloogia arengusse mitmete projektidega. Mitmed teadlaste grupid tegelevad nanotehnoloogia uurimisega Tallinna Tehnikaülikoolis, KBFI-s ja Tartu Ülikoolis. Enamasti tegeletakse entusiastlikult üksikute kitsaste uurimisprobleemidega ning ühtset ja kõikehõlmavat teadmiste keskust seni Eestis nanotehnoloogia valdkonnas ei ole. [ Loe edasi... ]
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Angela Ivask
Angela Ivask kaitses oma doktorikraadi geenitehnoloogias aastal 2006 Tallinna Tehnikaülikoolis. Teadustööd on ta teinud Eestis Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis In vitro ja ökotoksikoloogia uurimisrühmas, mis koosneb ökotoksikoloogia, ökoloogia, keskkonnakeemia, molekulaarbioloogia ja mikroobifüsioloogia alal kompetentsetest teadlastest. Seal uuris ta ainete ja nanosuuruses osakeste toksilisuse mehhanisme. Alates aastast 2010 töötab ta Californias Nanotehnoloogia Keskkonna Efektide Uurimise Keskuses.
Nanoosakesed on nii väikesed, et neid palja silma ega valgusmikroskoobiga näha ei ole võimalik. Nende uurimiseks kasutatakse elekronmikroskoopiat ja teravikmikroskoopiat. Nanoosakeste määratlemisel on kõige olulisem nende suurus, nad võivad olla looduslikud või inimeste poolt toodetud osakesed, kuid oluline on, et nende üks mõõde oleks alla saja nanomeetri. „Nano määravad ära peamiselt tema mõõtmed, see tähendab, et tema mõõtmed on nanomeetri skaalas ja nanomeeter on üks miljardik meetrit. Ehk, kui niiöelda suuremates skaalades mõelda, siis see on vähemalt 1000 korda, isegi 100 000 korda väiksem kui juuksekarva läbimõõt,“ ütleb Angela Ivask. [ Loe edasi... ]
Tormiliselt arenenud nanotehnoloogialt oodatakse aina suuremat eneseületust. Nanotehnoloogia on kujunenud justkui võluvitsaks, mis muudab suured ja ebaefektiivsed asjad pisikesteks ja üliefektiivseteks. Nanomaterjale ja -osakesi kasutatakse järjest rohkem täite- ja kattematerjalides, katalüsaatorites, pooljuhtides, ilutoodetes, mikroelektroonikas ja ravimikandjatena. [ Loe edasi... ]
Nanotehnoloogialt oodatakse järjest uusi materjale. Kuid nagu elus ikka, võib vajalikul nanomaterjalist tootel olla ka pahupool. Aineosakesed, millest tooted on valmistatud, võivad olla mürgised ja inimese tervisele ohtlikud. See tähendab, et nende toimet tuleb väga põhjalikult uurida ning seetõttu on tekkinud ka täiesti uus teadusharu - nanotoksikoloogia, mille eesmärk on uurida nanoosakeste võimalikke kahjulikke mõjusid elusorganismidele. [ Loe edasi... ]
Nanoteadus Eestis
Ennustatakse, et nanotehnoloogia teeb lähitulevikus läbi sarnase revolutsioonilise arengu kui infotehnoloogia viimaste aastakümnete jooksul teinud on. Ka Eestis on panustatud nanotehnoloogia arengusse mitmete projektidega. Mitmed teadlaste grupid tegelevad nanotehnoloogia uurimisega Tallinna Tehnikaülikoolis, KBFI-s ja Tartu Ülikoolis. Enamasti tegeletakse entusiastlikult üksikute kitsaste uurimisprobleemidega ning ühtset ja kõikehõlmavat teadmiste keskust seni Eestis nanotehnoloogia valdkonnas ei ole. [ Loe edasi... ]