Mesilaste massiline hukkumine on ülemaailmne mure ja ühte kindlat põhjust sellele ilmselt pole. Eesti teadlased on asunud tõestama, et üks, mis vaieldamatult kurja teeb, on liigne agrokeemia. Eesti Maaülikooli teadlaste hinnangul lubavad tänased euronormid kasutada meie põldudel pestitsiide kordades rohkem, kui seda tehti nõukogude ajal.
Sipelgate radadel
Ants-Johannes Martin on mees, kes tunneb sipelgate hingeelu läbi ja lõhki. Sama hästi teab ta ka sipelgate radu ja koduseid kombeid. Järgnevas videos on Ants-Johannes meile teejuhiks paksus metsas sipelgate territooriumil.
Sipelgad kui bioindikaatorid
Miks peetakse sipelgaid heaks bioindikaatoriks? Millist infot saavad keskkonnateadlased sipelgaid uurides koguda? Millist teadustööd tehakse sipelgaid uurides metsas ja mida uuritakse laboris? Mis asjad mõjuvad sipelgatele kõige kahjulikumalt? Kuidas mõjutab õhusaaste sipelgate tervist? Ja miks meile ja loodusele on üldse sipelgaid vaja? Kõigile neile küsimustele vastab sipelgateadlane Ants-Johannes Martin.
Meemesilased
Kodumesilastega tegelevad mesinikud panevad vägagi hästi tähele, kui tarud tühjaks hakkavad jääma. Antu Rohtla on mesilasi pidanud aastakümneid ning puhas praktika on näidanud, mis juhtub, kui mesitarude kõrval hakatakse põldu pritsima. Kodumesilane tarusse mürki ei too ja üksi mett analüüsides võiks ekslikult arvata, et kõik on korras. Kuna mesi on alati puhas. Kuid töömesilasest jääb taru lõpuks ikkagi ilma. Mesinik Antu Rohtla hinnangul võiks inimesed meelde tuletada, mida kõike juba nõukogude ajal prooviti ning millega üks või teine hurraaga alustatud ettevõtmine lõppes.
Kimalased
Kimalane on väga tundlik bioindikaator. Ta ei suuda ennast mürkide eest praktiliselt üldse kaitsta. Kui kodumesilasel on süsteem, kuidas vastseid ja emasid pesas kaitsta, siis kimalastel see puudub. Igasugune keskkonnareostus on kimalaste peal kohe näha. Kui hukkuvad kimalased, väheneb ka tolmeldamine ja kannatab kõik, mis õitsemise järel vilja peab kandma. Maaülikooli teadlased uurivad, miks kimalased hukkuvad ja kuidas olukorrast välja tulla. Nad on veendunud, et pestitsiidid on haiguste ja parasiitide kõrval üks peamisi kimalaste väljasuremise tegureid. Senised uuringud on näidanud, et kõige salakavalam on mürgitamine just väikeste doosidega, kuna pestitsiidi kahjulikkus saab selgeks tunduvalt hiljem ning seos agrokeemiaga ei joonistu nii selgelt välja.
Tolmeldamise vähenemine mõjutab põllumajandust
Kui kaovad kimalased, langeb lõppkokkuvõttes ka põllumeeste saagikus. Tolmeldamist vajavad marjad ja puuviljad, aga ka näiteks päevalill ja Euroopa tähtsuselt kuue kultuurtaime hulka kuuluv raps. Tolmeldamine toob olulist kasu seeläbi, et seemned ja saak on suuremad ja seemned sisaldavad samuti rohkem õli. Oluline tulutoov aspekt tootjatele on ka see, et tolmeldatud taimed õitsevad rutem ära ja seetõttu õitsemisperiood lüheneb ja tootja saab valminud seemne kõik korraga kätte. Kui aga õitsemisperiood venib väga pikaks, sest tolmeldajaid ei ole, siis lõpeb asi sellega, et üks osa seemneid on valmis ja juba variseb, keskmine osa on paras koristada ja lõpuosa on kõik roheline ja toores.
Marika Mänd (sündinud 11. detsembril 1954) on eesti zooloog ja loomaökoloog. Ta on avaldanud üle 40 artikli rahvusvahelise levikuga eelretsenseeritavates teadusajakirjades ja suurel hulgal muid teadus- ja populaarteaduslikke artikleid nii rahvusvahelistes kui ka Eesti väljaannetes. Õpetab Eesti Maaülikoolis taimekahjustajaid, keskonnasäästlikku taimekaitset, bioloogilise mitmekesisuse kaitset jm distsipliine, samuti annab loenguid ja praktikume Tartu Ülikoolis. Juhatab mitmeid teadus- ja rakendusprojekte. On kuulunud ja kuulub mitmete teadus-ja arendusvaldkonna riiklike probleemkomisjonide koosseisu. Tema juhendamisel on kaitstud 5 doktorikraadi ja mitu teadusmagistrikraadi. Loe edasi (ja täienda) Vikipeediast.
Lisalugemist
Sipelgad ja mesilased on tõeliselt isetud
Sipelgad ja mesilased on tõelised meeskonnamängijad, erinevalt paljudest teistest olenditest, kes kogunevad karja isekatel põhjustel. Briti teadlased on uurinud parvekäitumist matemaatilise mudeli abil ja avastanud, et kalad ja piisonid püüavad parve või karja keskele trügida, et omaenda nahka röövloomade käest päästa.
Andy Gardner Edinburghi Ülikoolist ütles kommentaariks, et kui kalaparv või piisonikari paistab meile üksmeeles liikuvat, siis tegelikult rajaneb see liikumine kõigi üksikisendite pingutustel pääseda ise rühma keskele. Sipelgad ja mesilased seevastu toimivad tõeliselt ühtse tiimina, mille liikmed on valmis suure pere heaolu nimel ka surema.
Putukamürk kahjustab mesilase aju ja õpivõimet
Põldudele pritsitavad putukamürgid kahjustavad mesilaste õpivõimet. Kahes hiljuti Britannias tehtud teadusuuringus on saadud uut tõendust, et laialt levinud pestitsiidid segavad mesilase aju toimimist ning lillelõhnade ja muu vajaliku meeldejätmist. Šotimaal asuva Dundee Ülikooli teadlased eesotsas Christopher Connollyga mõjutasid mesilaste aju laboris kahesuguse kahjurimürgiga – sellisega, mida pritsitakse põllule, ja sellisega, millega piserdatakse mesitarusid, et kaitsta mesilasi parasiitliku lesta eest. Selgus, et mõlemad ained mõjutavad mesilase ajus sedasama mäluga seotud piirkonda ja kahjustavad selle talitlust. Mõlema aine koosmõju korral on ka kahju suurem.
Mesilased hoiatavad liigikaaslasi ohtlike kohtade eest
Mõnel mesilaseliigil on tavaks hoiatada liigikaaslasi, kui läheduses viibib vaenlane. Selle alusel oskab mesilaspere moodustada rünnakrühma ja ebameeldiva külalise minema peletada. Prantsuse ja Hispaania teadlased on teinud nüüd kindlaks, et mesilased kasutavad keemilisi signaale ka selleks, et märgistada lilli, kus neid on rünnatud, vahendab Physorg.com. Teadlased korraldasid selle tuvastamiseks vaenlase rünnaku simulatsiooni ja jälgisid siis, kas selles osalenud mesilane hoiatab teisi konkreetse koha suhtes. Hoiatusferomoonid panevad putukaid sellega märgistatud taime lähedusest põgenema. Erinevalt üksinda tegutsevatest mesilastest kasutavad suurte peredena elavad mesilased seda ainet, et liigikaaslasi ohu eest hoiatada.
Metsikult elavate putukate vähenemine kärbib põldude saagikust
Metsikute putukate populatsioonide kahanemine tasub kurjalt kätte põllumajanduses, kus saagikus langeb seetõttu märkimisväärselt. Kanada teadlased kogusid andmeid 600 põllult kahekümnest riigist ja leidsid, et tolmeldamistöös ei suuda kunstlikult peetavad sumisejad olla sugugi nii edukad kui näiteks metsmesilased. Seejuures selgus, et mesilaste arvu suurendamine probleemi ei lahenda. Vaja on metsikult elavate putukate sekkumist. Kõnealused abilised elavad tavaliselt metsaservades, hekkides või rohumaadel. Paraku jääb neid elupaiku üha laieneva põllumajandustegevuse tõttu aina vähemaks ning tolmeldajate mitmekesisus väheneb. See tähendab aga väiksemat külaliste arvu põllumajanduskultuuride õites.
EFSA hinnang seob mesilaste allakäigu pestitsiididega
Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) eestvedamisel läbiviidud analüüs näitab, et kolm laialdaselt kasutatavat neonikotoidi kujutavad Euroopa mesilate populatsioonile märkimisväärset ohtu, ent otsest seost mesilasperede kollapsiga ei leitud. Juhtivad pestitsiiditootjad suhtuvad avaldatud kolme uurimusse skeptiliselt.
Alates 1990. aastate alates kasutavaid neonikotoide peeti omal ajal tõsiseks edasiminekuks. Võrreldes eelmise põlvkonna taimekaitsevahendite – püretroididega – ei pidanud neid enam taimedele pihustama. Selle asemel töödeldakse nendega taimede seemneid, mis oleks pidanud nende mõju keskkonnale vähendama. Samas tähendab meetod, et neonikotoide võib leida kõikjalt taimest, sealhulgas ka õietolmust ja nektarist, millest mesilased toituvad. Neonikotoidide mõju tolmendajatele on üritatud korduvalt hinnata, ent küsimuse süstemaatiline uurimine on raskendatud.
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Bioindikaatorid
Mesilaste massiline hukkumine on ülemaailmne mure ja ühte kindlat põhjust sellele ilmselt pole. Eesti teadlased on asunud tõestama, et üks, mis vaieldamatult kurja teeb, on liigne agrokeemia. Eesti Maaülikooli teadlaste hinnangul lubavad tänased euronormid kasutada meie põldudel pestitsiide kordades rohkem, kui seda tehti nõukogude ajal.
Sipelgate radadel
Ants-Johannes Martin on mees, kes tunneb sipelgate hingeelu läbi ja lõhki. Sama hästi teab ta ka sipelgate radu ja koduseid kombeid. Järgnevas videos on Ants-Johannes meile teejuhiks paksus metsas sipelgate territooriumil.Sipelgad kui bioindikaatorid
Miks peetakse sipelgaid heaks bioindikaatoriks? Millist infot saavad keskkonnateadlased sipelgaid uurides koguda? Millist teadustööd tehakse sipelgaid uurides metsas ja mida uuritakse laboris? Mis asjad mõjuvad sipelgatele kõige kahjulikumalt? Kuidas mõjutab õhusaaste sipelgate tervist? Ja miks meile ja loodusele on üldse sipelgaid vaja? Kõigile neile küsimustele vastab sipelgateadlane Ants-Johannes Martin.Meemesilased
Kodumesilastega tegelevad mesinikud panevad vägagi hästi tähele, kui tarud tühjaks hakkavad jääma. Antu Rohtla on mesilasi pidanud aastakümneid ning puhas praktika on näidanud, mis juhtub, kui mesitarude kõrval hakatakse põldu pritsima. Kodumesilane tarusse mürki ei too ja üksi mett analüüsides võiks ekslikult arvata, et kõik on korras. Kuna mesi on alati puhas. Kuid töömesilasest jääb taru lõpuks ikkagi ilma. Mesinik Antu Rohtla hinnangul võiks inimesed meelde tuletada, mida kõike juba nõukogude ajal prooviti ning millega üks või teine hurraaga alustatud ettevõtmine lõppes.Kimalased
Kimalane on väga tundlik bioindikaator. Ta ei suuda ennast mürkide eest praktiliselt üldse kaitsta. Kui kodumesilasel on süsteem, kuidas vastseid ja emasid pesas kaitsta, siis kimalastel see puudub. Igasugune keskkonnareostus on kimalaste peal kohe näha. Kui hukkuvad kimalased, väheneb ka tolmeldamine ja kannatab kõik, mis õitsemise järel vilja peab kandma. Maaülikooli teadlased uurivad, miks kimalased hukkuvad ja kuidas olukorrast välja tulla. Nad on veendunud, et pestitsiidid on haiguste ja parasiitide kõrval üks peamisi kimalaste väljasuremise tegureid. Senised uuringud on näidanud, et kõige salakavalam on mürgitamine just väikeste doosidega, kuna pestitsiidi kahjulikkus saab selgeks tunduvalt hiljem ning seos agrokeemiaga ei joonistu nii selgelt välja.Tolmeldamise vähenemine mõjutab põllumajandust
Kui kaovad kimalased, langeb lõppkokkuvõttes ka põllumeeste saagikus. Tolmeldamist vajavad marjad ja puuviljad, aga ka näiteks päevalill ja Euroopa tähtsuselt kuue kultuurtaime hulka kuuluv raps. Tolmeldamine toob olulist kasu seeläbi, et seemned ja saak on suuremad ja seemned sisaldavad samuti rohkem õli. Oluline tulutoov aspekt tootjatele on ka see, et tolmeldatud taimed õitsevad rutem ära ja seetõttu õitsemisperiood lüheneb ja tootja saab valminud seemne kõik korraga kätte. Kui aga õitsemisperiood venib väga pikaks, sest tolmeldajaid ei ole, siis lõpeb asi sellega, et üks osa seemneid on valmis ja juba variseb, keskmine osa on paras koristada ja lõpuosa on kõik roheline ja toores.Marika Mänd (sündinud 11. detsembril 1954) on eesti zooloog ja loomaökoloog. Ta on avaldanud üle 40 artikli rahvusvahelise levikuga eelretsenseeritavates teadusajakirjades ja suurel hulgal muid teadus- ja populaarteaduslikke artikleid nii rahvusvahelistes kui ka Eesti väljaannetes. Õpetab Eesti Maaülikoolis taimekahjustajaid, keskonnasäästlikku taimekaitset, bioloogilise mitmekesisuse kaitset jm distsipliine, samuti annab loenguid ja praktikume Tartu Ülikoolis. Juhatab mitmeid teadus- ja rakendusprojekte. On kuulunud ja kuulub mitmete teadus-ja arendusvaldkonna riiklike probleemkomisjonide koosseisu. Tema juhendamisel on kaitstud 5 doktorikraadi ja mitu teadusmagistrikraadi. Loe edasi (ja täienda) Vikipeediast.
Lisalugemist
Sipelgad ja mesilased on tõeliselt isetud
Sipelgad ja mesilased on tõelised meeskonnamängijad, erinevalt paljudest teistest olenditest, kes kogunevad karja isekatel põhjustel. Briti teadlased on uurinud parvekäitumist matemaatilise mudeli abil ja avastanud, et kalad ja piisonid püüavad parve või karja keskele trügida, et omaenda nahka röövloomade käest päästa.
Andy Gardner Edinburghi Ülikoolist ütles kommentaariks, et kui kalaparv või piisonikari paistab meile üksmeeles liikuvat, siis tegelikult rajaneb see liikumine kõigi üksikisendite pingutustel pääseda ise rühma keskele. Sipelgad ja mesilased seevastu toimivad tõeliselt ühtse tiimina, mille liikmed on valmis suure pere heaolu nimel ka surema.
Putukamürk kahjustab mesilase aju ja õpivõimet
Põldudele pritsitavad putukamürgid kahjustavad mesilaste õpivõimet. Kahes hiljuti Britannias tehtud teadusuuringus on saadud uut tõendust, et laialt levinud pestitsiidid segavad mesilase aju toimimist ning lillelõhnade ja muu vajaliku meeldejätmist. Šotimaal asuva Dundee Ülikooli teadlased eesotsas Christopher Connollyga mõjutasid mesilaste aju laboris kahesuguse kahjurimürgiga – sellisega, mida pritsitakse põllule, ja sellisega, millega piserdatakse mesitarusid, et kaitsta mesilasi parasiitliku lesta eest. Selgus, et mõlemad ained mõjutavad mesilase ajus sedasama mäluga seotud piirkonda ja kahjustavad selle talitlust. Mõlema aine koosmõju korral on ka kahju suurem.
Mesilased hoiatavad liigikaaslasi ohtlike kohtade eest
Mõnel mesilaseliigil on tavaks hoiatada liigikaaslasi, kui läheduses viibib vaenlane. Selle alusel oskab mesilaspere moodustada rünnakrühma ja ebameeldiva külalise minema peletada. Prantsuse ja Hispaania teadlased on teinud nüüd kindlaks, et mesilased kasutavad keemilisi signaale ka selleks, et märgistada lilli, kus neid on rünnatud, vahendab Physorg.com. Teadlased korraldasid selle tuvastamiseks vaenlase rünnaku simulatsiooni ja jälgisid siis, kas selles osalenud mesilane hoiatab teisi konkreetse koha suhtes. Hoiatusferomoonid panevad putukaid sellega märgistatud taime lähedusest põgenema. Erinevalt üksinda tegutsevatest mesilastest kasutavad suurte peredena elavad mesilased seda ainet, et liigikaaslasi ohu eest hoiatada.
Metsikult elavate putukate vähenemine kärbib põldude saagikust
Metsikute putukate populatsioonide kahanemine tasub kurjalt kätte põllumajanduses, kus saagikus langeb seetõttu märkimisväärselt. Kanada teadlased kogusid andmeid 600 põllult kahekümnest riigist ja leidsid, et tolmeldamistöös ei suuda kunstlikult peetavad sumisejad olla sugugi nii edukad kui näiteks metsmesilased. Seejuures selgus, et mesilaste arvu suurendamine probleemi ei lahenda. Vaja on metsikult elavate putukate sekkumist. Kõnealused abilised elavad tavaliselt metsaservades, hekkides või rohumaadel. Paraku jääb neid elupaiku üha laieneva põllumajandustegevuse tõttu aina vähemaks ning tolmeldajate mitmekesisus väheneb. See tähendab aga väiksemat külaliste arvu põllumajanduskultuuride õites.
EFSA hinnang seob mesilaste allakäigu pestitsiididega
Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) eestvedamisel läbiviidud analüüs näitab, et kolm laialdaselt kasutatavat neonikotoidi kujutavad Euroopa mesilate populatsioonile märkimisväärset ohtu, ent otsest seost mesilasperede kollapsiga ei leitud. Juhtivad pestitsiiditootjad suhtuvad avaldatud kolme uurimusse skeptiliselt.
Alates 1990. aastate alates kasutavaid neonikotoide peeti omal ajal tõsiseks edasiminekuks. Võrreldes eelmise põlvkonna taimekaitsevahendite – püretroididega – ei pidanud neid enam taimedele pihustama. Selle asemel töödeldakse nendega taimede seemneid, mis oleks pidanud nende mõju keskkonnale vähendama. Samas tähendab meetod, et neonikotoide võib leida kõikjalt taimest, sealhulgas ka õietolmust ja nektarist, millest mesilased toituvad. Neonikotoidide mõju tolmendajatele on üritatud korduvalt hinnata, ent küsimuse süstemaatiline uurimine on raskendatud.