Professor Endel Tulvingut nimetatakse enamikes teatmikes Eestis sündinud Kanada teadlaseks. Ise peab ta end eestlaseks, kes on suurema osa elust veetnud Kanadas – seal hariduse saanud ja teadustööd teinud. Kogu Tulvingu akadeemiline elu on olnud pühendatud mälu saladuste paljastamisele ning ta on oma elu jooksul saavutanud praktiliselt kõik, mida akadeemik võiks ihaldada. Kui veel üldse millestki unistada, siis vast ainult Nobeli preemiast, mida ühel psühholoogil on teadagi raske saada, kuid aju uurijal sugugi mitte võimatu. Talle jagunud akadeemiliste tunnustuste nimekiri on aukartustäratavalt pikk. Ta on pälvinud Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu, Kanada Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu, Guggenheimi ja Izaak Walton Killami stipendiumid. Lisaks on ta Tartu Ülikooli ja Toronto Ülikooli audoktor ning mitmete väärikate ühingute liige. Kui teaduse absoluutse eliidi piiriks loetakse 1000 tsitaati, siis Eestis tegutsevatest teadlastest on selle piirini küündinud vaid natuke üle kümne inimese. Tulvingul ei kulunud sellesse teadlaste eliitklubisse jõudmiseks kuigi palju aega- ta on sellesse mõjukate klubisse jõudnud korduvalt.
Kord aastas ilmuv ajakiri Annual Review of Psychology pühendab esimese artikli psühholoogile, kes on oluliselt muutnud ja kujundanud psühholoogia tänapäevast nägu. 2002. aastal anti see suur au Endel Tulvingule, kes pealkirjastas oma artikli paljuütlevalt: “Episoodiline mälu: teadvuse juurest aju juurde”.
Endel Tulving sündis 26. mail 1927. aastal Petseris, kus ta isa oli parajasti kohtunikuna õigust mõistmas. Oma õpinguid alustas ta Tartus Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi ootama Saksamaa põgenikelaagrit. 1949. aastal õnnestus tal emigreeruda Kanadasse, kus ta asus õppima Toronto Ülikooli. Emigrandile kindla ja turvalise arsti või inseneri ameti asemel valis ta oma erialaks hoopis hingeteaduse – psühholoogia. 1954. aastal lõpetas ta Toronto Ülikooli ja jätkas doktoriõpinguid Harvardi Ülikooli juures. 1957. aastal saab ta Harvardi Ülikooli doktorikraadi. Aasta enne seda, 1956. aastal, hakkab ta lektorina tööle Toronto Ülikoolis ja 1965. aastal valitakse korraliseks psühholoogiaprofessoriks. Viie aasta jooksul (1970-1975) lendab ta praktiliselt iga nädal Yale’i Ülikooli, kus ta peab rööbiti veel teist professoriametit. Akadeemilise karjääri sisse jääb ka 6 aastat tööd Toronto Ülikooli psühholoogiaosakonna dekaanina ja ajakirja Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior toimetamine maailma üheks kõige mõjukamaks psühholoogiaajakirjaks. 1985. aastal valitakse Endel Tulving Toronto Ülikooli professoriks , tunnustus, mille osaliseks saavad vaid väga vähesed. Vastavalt Toronto Ülikooli sisekorrale peavad kõik professorid 65-aastaselt erru minema. 1992. aastal pidi Endel Tulving, kes füsioloogilistelt näitajatelt on palju paremas vormis, kui enamus 45-aastaseid mehi, vastu võtma Toronto Ülikooli emeriitprofessori tiitli. Praegu jätkab ta oma tavalist seitse- päeva-nädalas tööstiili Rotmani Uurimisinstituudis (Rotman Research Institute at Baycrest Centre) kognitiivse neuropsühholoogia sektori juhatajana. Igal aastal veedab ta paar kuud Washingtoni Ülikoolis (St Louis), kus ta hoiab Clark Way Harrisoni külalisprofessori õppetooli, ja mõned nädalad Tallinnas, kus ta huviga jälgib imepäraseid muutusi Eesti elus. Kõik kolleegid teavad tema Eesti päritolu, mis on tema karismaatilisuse lahutamatuks koostisosaks.
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Kes on Endel Tulving?
Professor Endel Tulvingut nimetatakse enamikes teatmikes Eestis sündinud Kanada teadlaseks. Ise peab ta end eestlaseks, kes on suurema osa elust veetnud Kanadas – seal hariduse saanud ja teadustööd teinud. Kogu Tulvingu akadeemiline elu on olnud pühendatud mälu saladuste paljastamisele ning ta on oma elu jooksul saavutanud praktiliselt kõik, mida akadeemik võiks ihaldada. Kui veel üldse millestki unistada, siis vast ainult Nobeli preemiast, mida ühel psühholoogil on teadagi raske saada, kuid aju uurijal sugugi mitte võimatu. Talle jagunud akadeemiliste tunnustuste nimekiri on aukartustäratavalt pikk. Ta on pälvinud Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu, Kanada Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu, Guggenheimi ja Izaak Walton Killami stipendiumid. Lisaks on ta Tartu Ülikooli ja Toronto Ülikooli audoktor ning mitmete väärikate ühingute liige. Kui teaduse absoluutse eliidi piiriks loetakse 1000 tsitaati, siis Eestis tegutsevatest teadlastest on selle piirini küündinud vaid natuke üle kümne inimese. Tulvingul ei kulunud sellesse teadlaste eliitklubisse jõudmiseks kuigi palju aega- ta on sellesse mõjukate klubisse jõudnud korduvalt.
Kord aastas ilmuv ajakiri Annual Review of Psychology pühendab esimese artikli psühholoogile, kes on oluliselt muutnud ja kujundanud psühholoogia tänapäevast nägu. 2002. aastal anti see suur au Endel Tulvingule, kes pealkirjastas oma artikli paljuütlevalt: “Episoodiline mälu: teadvuse juurest aju juurde”.
Endel Tulving sündis 26. mail 1927. aastal Petseris, kus ta isa oli parajasti kohtunikuna õigust mõistmas. Oma õpinguid alustas ta Tartus Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi ootama Saksamaa põgenikelaagrit. 1949. aastal õnnestus tal emigreeruda Kanadasse, kus ta asus õppima Toronto Ülikooli. Emigrandile kindla ja turvalise arsti või inseneri ameti asemel valis ta oma erialaks hoopis hingeteaduse – psühholoogia. 1954. aastal lõpetas ta Toronto Ülikooli ja jätkas doktoriõpinguid Harvardi Ülikooli juures. 1957. aastal saab ta Harvardi Ülikooli doktorikraadi. Aasta enne seda, 1956. aastal, hakkab ta lektorina tööle Toronto Ülikoolis ja 1965. aastal valitakse korraliseks psühholoogiaprofessoriks. Viie aasta jooksul (1970-1975) lendab ta praktiliselt iga nädal Yale’i Ülikooli, kus ta peab rööbiti veel teist professoriametit. Akadeemilise karjääri sisse jääb ka 6 aastat tööd Toronto Ülikooli psühholoogiaosakonna dekaanina ja ajakirja Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior toimetamine maailma üheks kõige mõjukamaks psühholoogiaajakirjaks. 1985. aastal valitakse Endel Tulving Toronto Ülikooli professoriks , tunnustus, mille osaliseks saavad vaid väga vähesed. Vastavalt Toronto Ülikooli sisekorrale peavad kõik professorid 65-aastaselt erru minema. 1992. aastal pidi Endel Tulving, kes füsioloogilistelt näitajatelt on palju paremas vormis, kui enamus 45-aastaseid mehi, vastu võtma Toronto Ülikooli emeriitprofessori tiitli. Praegu jätkab ta oma tavalist seitse- päeva-nädalas tööstiili Rotmani Uurimisinstituudis (Rotman Research Institute at Baycrest Centre) kognitiivse neuropsühholoogia sektori juhatajana. Igal aastal veedab ta paar kuud Washingtoni Ülikoolis (St Louis), kus ta hoiab Clark Way Harrisoni külalisprofessori õppetooli, ja mõned nädalad Tallinnas, kus ta huviga jälgib imepäraseid muutusi Eesti elus. Kõik kolleegid teavad tema Eesti päritolu, mis on tema karismaatilisuse lahutamatuks koostisosaks.
* Allikas: „Mälu/Endel Tulving“ Jüri Allik.