Kuidas uurida mälu?

Jüri Allik: mälu uurimisest
On tähendusrikas, et esimene eestlase kirjutatud raamat psühholoogiast on samuti mälust. 1897. aastal trükiti Dorpatis teos, mille autoriks oli Rudolf Kallas ja see kandis pealkirja “Mäluõpetuse süsteem” (System der Gedächtnislehre). Kallas üritas vastata küsimusele, kuidas on võimalik, et üks ilma koolihariduseta Eesti rahvalaulik suudab meeles pidada värsside hulka, mis oma arvult ületab Homerose Iliase ja Odüsseia kokkuvõetult. Kallas oletas, et regivärsi vorm (alliteratsioon, värsimõõt jne.) ongi abivahendiks, mis aitab sellist tohutut hulka värsse meeles pidada.

Peale mälu uurimise reibast algust tuli aga seisak. Kui tänapäeva psühholoogia on väga mälukeskne, siis möödunud sajandi keskel mälu uurimine praktiliselt hääbus. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et mälu tundus mõistuse või isegi kogu looduse paratamatu osana.

Läinud sajandi viimast kümnendit kutsutakse aju dekaadiks, eelkõige sellepärast, et võimalused terve ja puutumatu aju töö jälgimiseks täienesid ennenägematu ulatuse ja kiirusega. Selleks, et teha fundamentaalseid avastusi mälu kohta, ei ole alati vaja keerulist aparatuuri. Endel Tulving tegi senist mälu paradigma pöördeliselt muutvad avastused vaid pliiatsi ja paberi kaasabil.

Tänapäeva meetodid võimaldavad hämmastava täpsusega kindlaks määrata, milline aju osa on aktiivne mingi konkreetse ülesande lahendamise puhul. Paljud psühholoogid vaatasid aju- ja närviteaduste edusamme suure kahtluse ja ka hirmuga neile tundmatu valkonna ees. Teised nägid aga närviteaduste arengus väljakutset ja uute, seni puudunud võimaluste avanemist. Endel Tulving oli üks esimeste seas, kes uutest võimalustest kinni haaras ja kes võib oma psühholoogi tiitlile julgelt lisada närviteadlase oma.

Viimase neljakümne aastaga on mälu uurimine muutunud märgatavalt. Me teame, et mälu pole lihtne mehhanism, vaid kogum erinevatest vaimsetest kapatsiteetidest. Ühe mäluliigi olemasolu või puudumine ei tähenda tingimata, et kõik teised mäluliigid peaksid samuti olemas olema või samaaegselt puuduma. Ühes oma viimastest artiklites kirjutab Endel Tulving, et nägemine peab olema, võrreldes inimese eluloolise, episoodilise mäluga, üsna lihtne nähtus, kuna loodus on selle mitmel korral uuesti leiutanud. Inimese mälu, mis võimaldab selle omajal mitte ainult ajas tagasi, vaid ka edasi rännata, on tekkinud aga vaid üks kord. Paljude uurijate kannatlik töö ja ka ootamatud geniaalsuse sähvatused on meid viinud palju lähemale selle unikaalse võime mõistmisele.

Tulving tõestas, et on võimalik eristada vaimseid protsesse, mis on seotud mingi informatsiooni mällu salvestamisega ja hiljem sealt ammutamisega. Omades võimalust jälgida seda, mis toimub inimese ajus, tekib kohe soov teada saada, millised aju osad on seotud mäluga. Kus mälu asub ajus? Kas mällu salvestamise mehhanismid on needsamad, mille abil mälust andmeid välja loetakse? Kas salvestamine ja mälust ammutamine toimub ajus samas kohas?

Jüri Allik: mälu uurimiseks piisab paberist ja pliiatsist – hakake oma mälu uurima!
Analüüsides üha enam ja suurema kiirusega kogunevaid katseandmeid, mis on saadud maailma erinevates uurimiskeskustes, pani Endel Tulving tähele, et “mällu kirjutav” ja “mälust lugev” seade ei asu ajus samas kohas. Kui kogunenud uurimused kokku võtta, siis selgub üllatav korrapära: vasak prefrontaalne ajukoor on valikuliselt seotud episoodilisse mällu salvestamisega, samal ajal kui parem prefrontaalne ajukoor on rohkem seotud episoodilisest mälust andmete väljalugemisega. See tulemuste muster sai nimeks HERA: ajupoolte salvestamise/ammutamise asümmeetria Üha uued andmed kinnitasid seda ootamatut seaduspära ja HERA muutus pelgast oletusest arvestatavaks hüpoteesiks.

  • Toetajad

    ESF TeaMe Archimedes      Haridus- ja Teadusministeerium