Jaan-Olle Andressoo mainib intervjuus “häid tulemusi”, mida need aga praktikas tähendavad?
Kiirenevalt pöörlev võll: isased GDNFh-hiired püsisid kauem, parem tasakaal
Purde ületamine: isased GDNFh-hiirtel rohkem edukaid ületusi, parem liigutuste koordinatsioon
Jaan-Olle Andressoo, töötate pea 6 aastat Mart Saarma juhitud instituudis. Mis on teie uurimisteema?
Jaan-Olle Andressoo: Mart Saarma, suurfarmakoloogia ettevõtted ja ka enamus akadeemilisest sfäärist läheneb sellele probleemile nii, et närvikasvufaktorid süstida ajju, mis aga tähendab, et seda valku on siis ajus kõikjal. Ilmselt satuvad väga paljud neuronid segadusse, nad ei tea enam, mis suunas kasvada. Kasvavad närvikasvufaktori suunas ega tea, millise rakuga nad peaksid kontakti tegema. Minu idee on tõsta faktori taset ainult nendes rakkudes, kes peaksid õiged kontaktid taastama. Ja nüüd lõpuks tundub, et see on meil õnnestunud. Ühesõnaga – meil on väga huvitavaid tulemusi.
Üks samm on aru saada molekulaarsest mehhanismist, mis selle faktori taset nendes aju rakkudes kontrollib. Järgmine samm, mille oleme juba läbinud, on kasutada seda informatsiooni ja “disainida hiir”, kus see mehhanism on alla surutud või katalüüsitud ehk siis suurendatud. Hüpotees oleks, et kui seda faktorit on rohkem, kas neil hiirtel tekivad siis mingisuguseid supermehe omadused? Kas nad näiteks jooksevad kiiremini või on neil parem tasakaal kui täiesti normaalsetel tervetel hiirtel? Täpsemalt – kas nad on peegelpilt sellest, mida me näeme patsientidel, kes põevad Parkinsoni tõbe ja kes ei suuda enam üldse liikuda, liigutust initseerida ning kelle tasakaal on väga madal. Meil on tõepoolest need hiired valmis tehtud ja minu suureks rõõmuks on nendel hoopis parem koordinatsioon. Tegemist on nn anti-Parkinsoni hiirtega või siis superhiirtega.
Kuidas noor teadlane sattus Soome Biokeskusesse?
Vaata lisaks:
Laiemalt organismi vananemisest ja võimalustest seda mõjutada, saamata mõistagi mööda ka kasvufaktoritest.
Ma külastasin tipplaboratooriumeid Ameerika Ühendriikides nii läänerannikul kui idarannikul, käisin kuues laboris ja igas neist pakuti tööd. Ma olin juba praktiliselt otsustanud minna David Bretti juurde California Ülikooli. Brett on samuti neuroteadlane, äärmiselt tuntud ja edukas mees. Kuid ma käisin ka Euroopas paaris laboris. Tallinnas olles mulle meenus, et üliõpilasena käisin ma Biotehnoloogia Instituudis, mida juhtis oli üks eesti soost väga karismaatiline mees Mart Saarma. Otsustasin, et käin tema juures ka. Tulingi siia ja kohtusin Mart Saarmaga, ta oli siis veel direktor. Ta võttis terve päeva, et rääkida teadusprobleemidest, millega ta tegeleb. Ta on tõeliselt karismaatiline ja sügav, tema lai horisont oli nii kaasakiskuv, et lõpuks ma otsustasin, et ei lähe David Bretti juurde, vaid Mart Saarma juurde Helsingisse.
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Närvikasvufaktor ja superhiired
Mismõttes “superhiir”?
Jaan-Olle Andressoo mainib intervjuus “häid tulemusi”, mida need aga praktikas tähendavad?
Kiirenevalt pöörlev võll: isased GDNFh-hiired püsisid kauem, parem tasakaal
Purde ületamine: isased GDNFh-hiirtel rohkem edukaid ületusi, parem liigutuste koordinatsioon
Jaan-Olle Andressoo, töötate pea 6 aastat Mart Saarma juhitud instituudis. Mis on teie uurimisteema?
Jaan-Olle Andressoo: Mart Saarma, suurfarmakoloogia ettevõtted ja ka enamus akadeemilisest sfäärist läheneb sellele probleemile nii, et närvikasvufaktorid süstida ajju, mis aga tähendab, et seda valku on siis ajus kõikjal. Ilmselt satuvad väga paljud neuronid segadusse, nad ei tea enam, mis suunas kasvada. Kasvavad närvikasvufaktori suunas ega tea, millise rakuga nad peaksid kontakti tegema. Minu idee on tõsta faktori taset ainult nendes rakkudes, kes peaksid õiged kontaktid taastama. Ja nüüd lõpuks tundub, et see on meil õnnestunud. Ühesõnaga – meil on väga huvitavaid tulemusi.
Üks samm on aru saada molekulaarsest mehhanismist, mis selle faktori taset nendes aju rakkudes kontrollib. Järgmine samm, mille oleme juba läbinud, on kasutada seda informatsiooni ja “disainida hiir”, kus see mehhanism on alla surutud või katalüüsitud ehk siis suurendatud. Hüpotees oleks, et kui seda faktorit on rohkem, kas neil hiirtel tekivad siis mingisuguseid supermehe omadused? Kas nad näiteks jooksevad kiiremini või on neil parem tasakaal kui täiesti normaalsetel tervetel hiirtel? Täpsemalt – kas nad on peegelpilt sellest, mida me näeme patsientidel, kes põevad Parkinsoni tõbe ja kes ei suuda enam üldse liikuda, liigutust initseerida ning kelle tasakaal on väga madal. Meil on tõepoolest need hiired valmis tehtud ja minu suureks rõõmuks on nendel hoopis parem koordinatsioon. Tegemist on nn anti-Parkinsoni hiirtega või siis superhiirtega.
Kuidas noor teadlane sattus Soome Biokeskusesse?
Vaata lisaks:
Laiemalt organismi vananemisest ja võimalustest seda mõjutada, saamata mõistagi mööda ka kasvufaktoritest.
Ma külastasin tipplaboratooriumeid Ameerika Ühendriikides nii läänerannikul kui idarannikul, käisin kuues laboris ja igas neist pakuti tööd. Ma olin juba praktiliselt otsustanud minna David Bretti juurde California Ülikooli. Brett on samuti neuroteadlane, äärmiselt tuntud ja edukas mees. Kuid ma käisin ka Euroopas paaris laboris. Tallinnas olles mulle meenus, et üliõpilasena käisin ma Biotehnoloogia Instituudis, mida juhtis oli üks eesti soost väga karismaatiline mees Mart Saarma. Otsustasin, et käin tema juures ka. Tulingi siia ja kohtusin Mart Saarmaga, ta oli siis veel direktor. Ta võttis terve päeva, et rääkida teadusprobleemidest, millega ta tegeleb. Ta on tõeliselt karismaatiline ja sügav, tema lai horisont oli nii kaasakiskuv, et lõpuks ma otsustasin, et ei lähe David Bretti juurde, vaid Mart Saarma juurde Helsingisse.