Teadlaseks kujunemine

Kuidas  ühest teadlasest saab tippteadlane?

Mart Saarma: Teadus on veel väga paljus käsitöö, ja uurija käteosavusest sõltub tihti katsete õnnestumine. Ei ole niiviisi, et kui sul on head aparaadid, siis õnnestub kõik. Ei õnnestu! Teaduses peab eelkõige peanaha all  midagi olema, ka mingi mõte, originaalne idee. Aga ka sellest ka veel ei piisa!

Väga oluline on hea hüpotees või idee. Siis sa suudad välja mõelda  katsed, kuidas seda ideed kontrollida või tõestada.  On inimesi, kes genereerivad ideid, on inimesi, kes suudavad neid ideid kontrollida ja neid katseid planeerida; on inimesi, kes suudavad neid katseid korraldada. Hiljem on väga oluline, kuidas neid katse tulemusi interpreteerida. Väga oluline on inimeste puhul ka see, mida te tähele panete. Tavaliselt on kõik suured avastused või peaaegu kõik suured avastused  loodusteadustes sündinud niiviisi, et keegi on tähele pannud midagi niisugust, mida teised ei ole …

Missugused peavad olema eeldused, et üldse teadlaseks saada?

Mart Saarma: Inimene, kellel on palju teadmisi, ei pea olema suurepärane teadlane, ta võib lihtsalt tark olla. Ja need omadused ei käi alati käsikäes –  suured teadmised ja uute ideede genereerimise võime. Mõnedel inimestel nad on, käivad käsikäes, aga neid on harva. See loomulikult tähendab, et koolis õpetamist ja ka ülikooli õpetamist tuleb tõenäoliselt natukene korrigeerida, sest igasugune mehaaniline asjade pähetuupimine, ainult mälu peale üles ehitatud õpetus ei vii kuigi kaugele. Üheks põhjuseks, miks ameeriklased on olnud pärast sõda väga edukad teaduses, võib olla see, et nad on üles ehitanud oma ülikooli õpetuse teistmoodi. Nad on rohkem orienteeritud probleemidele. Esitatakse küsimusi, seatakse asju kahtluse alla, julgetakse esitada küsimusi. Näiteks kui ma oleksin ettekande pidanud Ameerikas, oleks mulle esitatud 100 küsimust, sest inimesed on väga aktiivsed. Meil kardetakse, et äkki esitan lolli küsimuse. Ameerikas lolle küsimusi ei ole, on lihtsalt küsimused. Või lollid vastused.

Olete pärit arstide perekonnast,  miks teist endast arsti ei saanud?

Mart Saarma: Kui lühikene vastus anda, siis võib-olla just sellepärast, et minu mõlemad vanemad, ema ja isa olid arstiteaduskonna õppejõud. Tartu on väike linn ning õppida samas teaduskonnas, kus mõlemad vanemad on õppejõud?  Kujutage ette, kui käiksite koolis, kus ema ja isa on õpetajad –  on ju kaunis keeruline! Tegelikult on veel tähtsamgi põhjus: ma käisin Tartus V keskkooli keemia eriklassis. Seal tekkis mul huvi keemia vastu, õige pea ka biokeemia vastu. See oli just aeg, kui Nõukogude Liidus muutus geneetika jälle vabaks teaduseks ja mul oli võimalus natuke tutvuda moodsa geneetikaga. See oli tohutult põnev. Mulle tundus, et bioloogia teaduskonnas on geneetikat ja moodsat bioloogiat kõige kergem ja parem õppida.

Millest tekkis molekulaarbioloogia vastu?

Mart Saarma: Võimalik, et esimene huviärataja oli keskkooli bioloogiaõpetaja Kõiva. Ta oli väga hea õpetaja, tema andis esimese sädeme. Tol ajal ilmus kuigivõrd ka artikleid ja kirjutisi, mida ma lugesin. Tõsine huvi tekkis asja vastu ehk keskkooli viimastes klassides. Meil oli klass, kus oli palju erksaid inimesi. Siis astusin ülikooli. Laborisse läksin I kursusel,  kuid tol ajal käisin seal rohkem vaatamas, tegelikult tööle hakkasin laboris II kursuse üliõpilasena ja siis minu huvi järjest süvenes.

Akadeemik Artur Lind (1927-1989) oli Eesti molekulaarbioloogia rajaja ja enamiku Eesti molekulaarbioloogide õpetaja. Ta on uurinud valkude biosünteesi, molekulaarbioloogia meetodeid, RNA ehitust, DNA järjestuse määramise meetodeid, onkogeene ning ribosoomi ehitust ja funktsiooni, sh isoleeris esimesena eukarüoodi ribosoomidest madalmolekulaarse RNA. Artur Lind pälvis ENSV riikliku preemia 1980. aastal.

Olete öelnud, et Artur Lind mõjutas teie varast karjääri oluliselt.

Mart Saarma: Artur Lind oli tookord ülikooli arstiteaduskonna bioloogilise keemia või biokeemia kateedri dotsent. Tal oli oma uurimisrühm, mis uuris nukleiinhappeid. Võib piltlikult öelda, et Artur Lind oli Eesti molekulaarbioloogia rajaja ja isa ja mina sattusin tema rühma ja töötasin tema ja Linnu teise õpilase Richard Villemsi juhendamisel. Kaitsesin nende juhendamisel 1974. aasta detsembris vist esimese eestlasena molekulaarbioloogia alal kandidaadikraadi.

Millega see rühm täpselt tegeles? Kas seal oli teil juba oma teema?

Mart Saarma: Meid kõiki huvitas üks probleem – kuidas meie rakkudes valke sünteesitakse.

See toimub nii, et geenide pealt loetakse geneetilise koodiga väga täpselt, seal on kirjas täpne juhend. Ribosoom on nagu tõlkija, kes tõlgib nukleiinhappe keelde kirjutatud sõnad valgukeelde. Ja see kohta rakkudes, või organellis, kus see toimub, kutsutakse ribosoomiks. Meie uurisimegi neid ribosoome. Ma võiks öelda, et me kõik uurisime üht suuremat probleemi, aga igaühel oli lisaks oma väiksem probleem.

Millised töövahendid teid tookord kasutada olid?

Mart Saarma: Biokeemia labor näeb välja samasugune nagu keemialabor. Seal on tsentrifuugid, seal on kromatograafid, seal on spektrofotomeetrid, seal on loksutajad, külmkapid, soojad kapid, mikroskoobid. Me olime algul suhteliselt kehvalt varustatud, 60ndate aastate lõpul oli Tartu Ülikooli laboratoorne varustus kaunis kehvakene. Aga õige pea see muutus ning meil oli võimalus osta esimesi välismaiseid aparaate. See oli 70ndate aastate lõpus, kui osa meist, mina kaasa arvatud, läksime Eesti Teaduste Akadeemia alluvusse. Töötasin algul Füüsika Instituudis, hiljem Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis. Meil õnnestus otsustavalt parandada oma aparatuuri. Väga suur teene selles, et saime  moodsa varustuse, oli mitmetel Eesti juhtivatel teadlastel – akadeemik Alumäel ja akadeemik Lippmaal. Kuskil 80ndate aastate alguses olime juba väga korralikult varustatud, aga probleeme oli endiselt, kuna piirid olid meie jaoks ikkagi praktiliselt suletud. Me vajasime tuhandeid eri kemikaale ning biopreparaate, mida Nõukogude Liidus ei olnud. Või kui oli, siis nende kvaliteet ei olnud piisav. Aparatuuri  tuli välismaalt hankida, kuid hankimine oli väga keeruline.

Aeg-ajalt saime kas siis Eesti või Moskva kaudu mingisuguse summa nö kuldrublasid, mille eest võisime seadmeid osta. See on umbes sama, kui te saate raha ja peaksite ostma kogu järgneva aasta jooksul tarvitava toidu ühe ainsa päevaga!  Raske on ennustada, mida te tahate süüa näiteks aasta pärast 30. detsembril. Me olime samas situatsioonis, pääsesime korra aastas kemikaalipoodi ja pidime siis ostma vajaliku kogu aastaks või mitmeks aastaks ette. See oli probleem.

Eriala, millega mina tegelesin oli molekulaarbioloogia, täpsemini närvisüsteemi uurimine ehk neurobioloogia – neid peeti ka Nõukogude Liidus tähtsaks ja neid finantseeriti paremini.

Kuidas jõudsite äratundmisele, et soovite saada teadlaseks?

Mart Saarma: Selles on kindlasti väga suur roll vanematel. Mõlemad vanemad olid Tartu Ülikooli arstiteaduskonna professorid ja kodus arutati väga palju arstiteaduslikke probleeme ja need loomulikult nakatasid.  Vanemate tutvusringkonda kuulus palju arstiteadlasi, üldse teadlasi, meie perekond käis nendega läbi. See oli mulle tookord kaunis loomulik keskkond. Teiseks mul vedas, et sattusin eriklassi. Meil oli väga hea kool. Kord nädalas käisime ülikooli keemiahoones, kus meid õpetasid ülikooli õppejõud. Seal tekkiski tasapisi huvi teaduse vastu. Hiljem sain aru, et Nõukogude Liit on riik, kus teadlastest lugu peetakse ja loodusteadus võimaldas lõppkokkuvõttes teha ka sellist uurimistööd, mis poliitikaga väga ei segunenud. Nii et kõik algas lihtsast huvist perekonna mõjul ning jätkus hiljem kooli ja ülikooli mõjul. Teadlaseks kujunesin ma ikkagi Artur Linnu laboratooriumis.

Olid teil oma karjääri suhtes suured ootused?

Mart Saarma: Peab ütlema, et esimestel aastatel, kui ma laboratooriumis töötasin, ega ma neist probleemidest, mida uurisin, hästi aru ei saanud. Rohkem oli see juhendaja idee ja mõte ja plaan mida uurida, miks uurida ja kuidas uurida. Mina olin rohkem nende plaanide teostaja. Tasapisi hakkasin  probleemidest  aru saama, ja võib-olla kuskil 70ndate aastate alguses hakkas tekkima juba omi mõtteid,  plaanisin oma esimesed eksperimendid. Katseid tehes oled alati väga õhinal –  kas katse õnnestub ja mida see katse näitab! Hiljem, kui kogemust rohkem ja ma ise juba teisi juhendasin, siis loomulikult huvitas, kas idee, mille olin välja pakkunud, osutub õigeks või mitte. Katse õnnestumine oli esimese perioodi kõige suurem põnevuse ja ärevuse tekitaja.

Teil on olnud võimalus külastada arvukalt teiste riikide teadusasutusi ja laboratooriume, ja seda juba ka nõukogudeajal. Mille poolest need erinesid või sarnanesid?

Mart Saarma: Päris noore üliõpilasena viibisin juhendaja Artur Linnu soovitusel mitu kuud Novosibirski Akadeemia linnakus. Algul Orgaanilise Keemia Instituudis, hiljem Bioorgaanilise Keemia Instituudis ning tegin koostööd sealsete vene teadlastega. Artur Lind oli kokku leppinud teatud koostöös, millega mina pidin seal tegema. Elu Venemaal oli küllalt erinev Eesti omast. Silma torkas, et need instituudid olid tol ajal aparatuuri ja kemikaalidega väga hästi varustatud, palju paremini kui meie labor Tartus.  See oli ka üks põhjus, miks ma sinna läksin või miks Artur Lind mind sinna saatis. Peab ütlema, et minusse suhtuti seal väga positiivselt ja mul on sellest ajast vaid positiivsed mälestused. Hiljem olin lühemalt aega, ehk nädalapäevad ka Moskva Molekulaarbioloogia Instituudis ühiste katsete tegemise eesmärgil. Minu pikem välisreis sai teoks 82. aastal. Olin siis 6 kuud Šveitsis. Tagantjärele võin öelda, et see oli minu kui teadlase iseseisvumise mõttes kõige tähtsam periood. Seal olin ma esimest korda silmitsi maailmateadusega. Šveitsis oli juba tol ajal immunoloogia väga kõrgel tasemel. Nagu teate, on  Šveitsis kuulsad, suured ja võimsad farmaatsiatehased,  tugeval järjel oli ka närvisüsteemi uurimine. Šveitsis sain ma lõpliku sädeme, et nüüd on õige aeg alustada närvisüsteemialaste töödega. Ma nägin esimest korda, kui edukalt töötavad instituudid läänes. See oli tõesti huvitav periood. Töötasin pikki päevi ja tõenäoliselt tõmbasin kogemusi endasse nagu käsn. Hiljem olen ma neid  kogemusi edukalt ära kasutanud.

Miks valisite oma teadustöö põhiteemaks aju?

Mart Saarma: Aju närvisüsteem huvitas mind väga mitmel põhjusel. Üks põhjus oli, et me teadsime aju toimimisest väga vähe,  teiseks see, et mu psühhiaatrist isa tegeles nendesamade  probleemidega, ja kolmandaks –  ma olin olnud tegelikult molekulaarbioloogia sünni juures selles mõttes, et just sel ajal, kui mina aktiivselt tööd tegema hakkasin, sündis geenitehnoloogia, sündisid moodsad meetodid, tänu millele oli võimalik keerulisi probleeme uurida. Šveitsis sai mulle selgeks, et nüüd on olemas meetodid ja lähenemisprintsiibid, on olemas võimalus uurida aju ja saada selgust, mis meie ajus tegelikult toimub. Kõik kokku oli muidugi väga aeglane protsess. Mul oli huvi aju vastu ammu olemas, aga pikka aega nägin ma, et neid küsimusi on väga raske lahendada, sest ei ole olemas meetodeid. Kuid tänu geenitehnoloogiale, tänu nn transgeense tehnoloogia ehk moodsa bioloogia ja biomeditsiini meetodite arengule kuskil 70ndate aastate lõpus – 80ndate aastate alguses sai võimalikuks otsida vastuseid väga keerulistele küsimustele.