Antarktika-uurijad eestlased

Antarktist nägi esimest korda 1820 aasta jaanuaris Saaremaalt pärit Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhitud ekspeditsioon. Alates aastast 1957 kuni viimase ajani on meie teadlased, loomeinimesed ja logistiline personal Antarktikas tegutsenud. Seal talvitunud ja teadustöid teinud on ligi 30  Eestist pärit teadlast ja spetsialisti. Teadusartikleid on avaldatud üle saja, nende hulgas neli monograafiat ja kolm dissertatsiooni.

Uurimisvaldkonnad geoteadustest rahvusvahelise õiguse ja meditsiinini

Geoloogina Lõunaookeanil töötanud ja esimesena ebatavaliselt rauarikkaid ookeani põhjasetteid kirjeldanud Ivar Murdmaa oli esimene Nõukogude Antarktika ekspeditsioonis (NAE) töötanud 23 mehe hulgas ja on tõenäoliselt ka esimene Antarktisele jala asetanud eestlane (4. dets. 1957). Aastatel 1963–73 talvitas Novolazarevskaja jaamas kolm korda Anatoli Norman, tehes seismoloogilisi vaatlusi. Enn Kreem, kes talvitus Molodjožnaja jaamas aastal 1966 ja Bellingshauseni jaamas 1969. aastal, oli esimene kümnemehelises rühmas, keda Charles Villmann Tõravere observatooriumist suutis saata Antarktisele kosmoseuuringutega seotud helkivate öö- ja pärlmutterpilvede patrullvaatlustele.

Neid vaatlusi tehti hiljem ka Mirnõis, Leningradskajas ja Vostokis. Enn Kreem andis Molodjožnaja piirkonna esimese ilmastiku ja kiirgusrežiimi iseloomustuse. Peale selle tuli meestel teha ka mahukaid meteoroloogilisi ja päikesekiirguse vaatlusi. Aastatel 1967–85 talvitudes tegid neid veel Reino Eller, Rein Randmets (kolm korda), Andres Tarand, Jaan Ojaste, Jaak Lembra, Enn Kaup, Vello Park (neli korda), Heino Martihhin ja Vladimir Gussev (kolm korda). Mõõdeti ka osooni ning avaldati teadus- ja populaarteaduslikke artikleid.

Tulekahjujärgne võitlus elu nimel

Vello Park sai Maa külmapoolusel Vostokis tunda erakordseid raskusi 1982. aastal, kui tulekahju hävitas elektrijaama ning abi saabus alles viie kuu pärast. Tulekahjujärgses šokis arvas suur osa meeskonnaliikmetest, et alla 80 pakasekraadi tõttu ootab neid peatselt surm, kuid kogenud alpinistina suutis Park mehi veenda, et nad eksivad, sest toitu ja kütust oli piisavalt.

Järve- ja jääuurijad

Tänaseks on teadlased valmis saanud kogu lõunamandrit hõlmava jääaluste veekogude kaardi. Enn Kaup hakkas Antarktise järvi uurima meteoroloogitöö kõrvalt Molodjožnajas ning pühendussellele täielikult 1976. aastal Novolazarevskajas talvitudes. Tulemused: fikseeriti esimest korda Antarktise järvede antropogeense eutrofeerumise (inimtekkelise toitainetega rikastumise) ning mõõdeti maakera järvede seas vähima fütoplanktoni aastaproduktsioon. Erakordsete omadustega Untersee mägijärve vee läbipaistvuseks mõõtis ta 77 meetrit, mis oli suurim Maa seni uuritud järvede hulgas. Kahel hooajal töötas mitmete oaaside järvedel ja ojadel kogenud hüdroloog August Loopmann, kes esitas uusi vaateid järvede tekke ja arengu kohta Antarktises. Tema väljapaistvad saavutused olid Schirmacheri oaasi järvede veebilansi ja valgalade äravoolu mõõtmine kogu hüdroloogilise sesooni kestel ja Bungeri oaasi veekogude hüdroloogiline iseloomustus. Perestroika tuultes sai 9. novembril 1988 võimalikuks heisata Eesti lipp Lõunamandril. Enn Kaup tegi seda ka Molodjožnaja lähedal kivituuril, kuhu Andres Tarand oli 19 aasta eest paigutanud Bellingshauseni Lahetaguse sünnimõisa põllult korjatud paekivi.

Teaduste akadeemia geoloogia instituudis alustati seitsmekümnendate aastate lõpul Antarktise isotoopgeokeemilisi ja glatsioloogilisi uuringuid koostöös kolleegidega Arktika ja Antarktika instituudist tollases Leningradis. Rein Vaikmäe juhatusel selgitati mitmete oaaside järvede vete päritolu ja Shackletoni šelfiliustiku tekkelugu. Kuninganna Maudi maal uuritud jääpuursüdamiku isotoopprofiil võimaldas koostöös saksa uurijatega taastuletada piirkonna viimase viie tuhande aasta kliima ajaloo. 1987–88 suvel osales Margus Toots NAE mandrijää sügavpuurimisel Ida-Antarktise platoo kuplil B. Rein Vaikmäe, Margus Tootsi ja prantsuse kolleegide uuringud on muu hulgas näidanud, et kliima soojenemist 10 000–15 000 aasta tagasi katkestas ka Antarktises kaks jahenemist – nagu põhjapoolkeralgi. Osa jääproove on praegugi Tallinnas. Et neid edasi uurida, on Jüri Ivask täiustanud peamiste ioonide mõõtmismetoodikat, näidates ka, et nende sisalduste muutused kannavad paleogeograafilist informatsiooni.

Muudegi elualade esindajaid on jõudnud Antarktisele. Doktor Rein Vahisalu näitas mõõtmistega Eesti uurimislaeva Livonia turismireiside ajal Drake’i väinas ja Antarktika poolsaare piirkonnas, et nihked laevapere südame-veresoonkonna vegetatiivses regulatsioonis tulenevad enam sotsiaalsetest kui geograafilistest tingimustest. Muuseas on 68. lõunalaiuskraadil liikunud Livonia seni kõige kaugemale lõunasse tunginud Eesti laev.