Sotsiaalteaduste ühisosa „päris“ teadusega

Rein Taagepera: füüsik sotsiaalteadustest
Juba politoloogiaga alustades oli Taageperal ambitsioon muuta sotsiaalteadustes valitsevaid meetodeid nii, et sarnaselt loodusteadustega suudetaks avastada inimühiskonna universaalseid seadusi. Kuidas aga sellises hägusas valdkonnas korda ja loogikat luua? Taagepera hinnangul ei tohi ühiskonnateadused olla valdkond, kus  kirjeldatakse ja mõõdetakse üksnes silmaga nähtavaid protesse.

Teadus seisab kahel jalal. Üheks jalaks on küsimus: kuidas asjad on? Selleks on vaja vaatlust, mõõtmist ja statistilist analüüsi. Teiseks jalaks on küsimus: kuidas asjad peaksid olema?  „See küsimus, kuidas peaksid olema, see tähendab loogilisi kvantitatiivseid mudeleid ja selle osa on sotsiaalsed teadused jätnud liigselt unarusse,“ ütleb Taagepera.

Üheks teadusliku meetodi kvaliteedi märgiks on ka selle võime prognoosida tulevikku, kuid Taagepera sõnul on enamus politolooge piirdunud vaid poliitiliste nähtuste kirjeldamise ja seletamisega. „Prognoosimise aluseks on ikkagi mõõdetavus. Me mõõdame mingisuguseid nähtusi, noh see võib olla miks mitte ka inimeste poliitiline käitumine, ja selle põhjal teeme siis järeldusi,“ ütleb Taagepera. Kvalitatiivset muutust prognoosidesse ei ole toonud ka arvutite abil tehtavad statistilised analüüsid, sest sageli politoloogid ei mõista tehtavate arvutuste ja analüüside sisulist poolt ning tõlgendavad tulemusi ekslikult, on Taagepera skeptiline.

Ühiskond on omavahel tihedalt seotud inimeste kogum

Rein Taagepera määratleb ühiskonda ühenduskanalite kaudu. „Ühiskond koosneb ühenduskanalitest. Inimesed, kellel pole ühenduskanalit omavahel, see pole ühiskond, need on üksikud kütid metsas. Ühenduskanalite arv ja selle tasakaalustamine mängib rolli väga mitmel pool, era, esinduskogu suurus, kuupjuure seadus, läbilõikeline valitsuskoalitsioonide kestvus, oleneb, kui palju on erakondi parlamendis, mida rohkem erakondi parlamendis, seda rohkem on ühenduskanaleid, mis on ka tülikanalid ja siis tuleb välja selline reegel, et keskmine valitsuse kestvus on 42 aastat jagatud parteide arvule ruudus umbkaudu. See ei ütle sugugi, et kõik valitsused nii kaua kestavad. Valitsus, mida täna üles seatakse, võib langeda nädala pärast, kui tuleb mingisugune isiklik skandaal. Ja ta võib kesta ka palju kauem, aga läbilõikeline, üle mitmekümne aasta, see on ennustatav,“ ütleb ta.

Mis on parlament?

Mõiste „parlament“ tuleb prantsuskeelsest sõnast, mis tähendab rääkimist. „Peamine, mida parlament teeb, on rääkimine. Parlamendiliikmel on ühenduskanalid oma valijate poole ja neid on palju. Tal on ka palju ühenduskanaleid parlamendis endas- ta peab niiöelda kõikide teistega rääkima ja lisaks niiöelda pealt kuulama, kui teised omavahel räägivad. See pole poliitik, kes ei katsu pealt kuulata, mida teised räägivad. Ja neid kanaleid on kohutavalt palju, aga kõige vähem siis, kui parlamendi liikmete arv on kuupjuur elanike arvust,“ ütleb Taagepera.

Ameerika süsteemi ei soovita

„Ameerika süsteemi ma kellelegi ei soovitaks. Väljaspool Ameerikat on väga harva presidentlikud süsteemid püsinud demokraatlikuna. Ka parlamendivalimised Ameerikas on läinud väga teravalt kahe partei süsteemile, rohkem, kui näiteks Inglismaal. See on läinud nii kaugele, et ka Kalifornias ja peaaegu igal pool mujal on valimispiirkondades piirid tehtud hiigla sakiliseks. Need, kes otsustasid, kuidas piire teha, katsuvad teha niimoodi, et on palju ringkondi, kus nemad mugavalt, nii 55 protsendiga võidavad, ja jätta teisele parteile sellised piirkonnad, kus teised kas kaotavad, siis 40ne protsendiga, ja kõik hääled lähevad raisku, või võidavad 90 protsendiga ja kõik, mis on üle 50 protsendi, läheb jälle raisku. See mäng on läinud Ameerikas niivõrd ulatuslikuks ja mängu toon on läinud viimasel 20 aastal üha teravamaks ja üheks põhjuseks on see valimissüsteem, mis surub kaht parteid tihedalt omavahelisse konflikti,“ kirjeldab Taagepera USAs olevat valimissüsteemi.

  • Toetajad

    ESF TeaMe Archimedes      Haridus- ja Teadusministeerium