Rännates mööda Eestit peame loomulikuks, et metsas kasvavad kuused ja kased, kevaditi teevad paiselehed kraavikaldad kollaseks ning juuli keskpaigas maasikad suu magusaks. Aga miks meil just sellised taimed kasvavad? Kust nad meile pärast jääaega tulid? Miks on enamus taimi “abielus” arbuskulaar-mükoriissete seentega? Mis saab siis, kui taim selle “abielu” lahutab? Nagu see on juhtunud inimese aretatud kultuurtaimedega. Tartu Ülikooli Bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse teadlased eesotsas taimeökoloogia professori Martin Zobeliga selgitavad, mismoodi taimed elukohta valivad ja kuidas igasugune mõistlik koostöö looduses loob elukindlust ning tagab liigirikkuse ka vaesematel ja karmimatel aegadel. Ja kuidas Eesti teadlased ühtede esimestena maailmas on asunud DNA järjestuse alusel kaardistama arbuskulaar-mükoriisseid seeni ehk siis asunud täiesti uutmoodi maadeavastusretkele.
Kust on meie elurikkus pärit?
Zobeli teooria väidab, et taimede tänase mitmekesisuse ühes või teises paigas määravad suuresti ära tingimused, mis valitsesid evolutsiooni tsentrites ehk piirkondades, kus taimed kunagi sellisteks arenesid, nagu meie neid tunneme. Sealt edasi said nad rännata ainult paikadesse, kust leidsid eest tuttavad tingimused. Ka Eestis on taimestik varieeruv, sest mullad on erinevad. Ja paljud taimed on meil olemas vaid tänu sellele, et rasketel aegadel, jääajal näiteks, leidus maailmas nende jaoks varjupaiku. Järgnevas videos selgitab professor, kuidas elurikkuse ajalugu uuritakse ning miks elurikkus Maal varieerub nii nagu ta seda teeb.
Haruldane liigirikkus Laelatu puisniidul
Botaanikute ühel meelisalal, Laelatu puisniidul Läänemaal leidub tihedalt elurikkust. Seal on ühel ruutmeetril kokku loetud maksimaalselt 76 taimeliiki. Laelatu puisniit on hea näide sellest, kuidas inimene võib looduse sõber olla. Sealne rekordiline liigirikkus on inimese ja looduse koostöö tulemus. Tänu sellele on Laelatu puisniit hea mudelsüsteem, uurimaks miks ja kuidas seal selline liigirikkus võimalikuks on osutunud.
Krohmseened
Mükoriisa ehk seenjuur on kompleksorgan, mis moodustub seene ja kõrgema taime juurte vahel. Mükoriisa ongi seeneniitidega kaetud ja/või läbipõimunud taimejuur. Järgnevas videos selgitab Mari Moora, mis asjad on arbuskulaar-mükoriissed seened ehk krohmseened ja millist rolli mängivad nad näiteks Laelatu puisniidu liigirikkuses.
Luhaniidud
Emajõe luhtade niitmine võib esmapilgul tunduda ebamajandusliku luksusena, kuid neil luhtadel jalutades võime taaskord kogeda, kuidas inimene võib suurepäraselt loodusega koostööd teha, nii et saab ise kasu ja aitab ka teisi liike. Järgnevas videos räägib doktorant Jaak Albert Metsoja, kuidas mõõdukas niitmine ja karjatamine aitab kaasa ökoloogilisele mitmekesisusele ja toob kasu ka inimesele.
Arbuskulaar-mükoriissete seente uurimine laboris
Esimest korda järjestati arbuskulaar-mükoriissete seente DNA-d üheksakümnendate aastate alguses. Eestlased on esimesed, kes neid seeni ülemaailmselt kaardistama on asunud. Taime juurtest moodustunud pusa vaadates ei ole aga võimalik öelda, kas seal on arbuskulaar-mükoriisseid seeni. Kus neid seeni leidub ja kuidas neid uuritakse, sellest räägib vanemteadur Maarja Öpik.
Martin Zobel (sündinud 25. veebruaril 1957 Tallinnas) on eesti bioloog ja ökoloog, Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ta on kirjutanud teadustöid nii liikide kooseksisteerimise teooriast kui bioloogilise mitmekesisuse varieeruvusest ning uurinud liigirikkust mõjutavaid ökoloogilisi mehhanisme. Loe veel (ja täienda) Vikipeediast!
Nädala küsimus: Kas pildil on Bakter, kristall või seen?
Mikroskoobi all on pildistatud taime juurt – aga kõik näha olev ei pruugi olla taim. Sinine värvaine aitab esile tuua veel midagi ja meie küsime – mis see on?
Kliki pildile ja vasta saate kohta käivale küsimusele (spikerdamine lubatud), õigesti vastanute vahel läheb nagu ikka loosi Lennusadama pilet kahele!
Lisalugemist
Puhtu-Laelatu looduskaitseala asub Lääne-Eesti madalikul Lõuna-Läänemaal Hanila vallas Hanila, Pivarootsi ja Virtsu vahel, hõlmates Risti–Virtsu maanteest lõunasse jäävaid liigestunud rannajoonega lahtesid, rannikujärvi, rannaniite ning laidusid. Siin asub ka üks Eesti liigirikkamaid puisniite – Laelatu, samuti Puhtulaiu laialehine mets. Lahustükina kuulub kaitsealasse kümmekond Kõbaja laidu Virtsust põhja pool. (Eesti Loodus, 2003)
Eesti puisniit koos vihmametsadega liigirikkuse maailmarekordi omanik
Professor Meelis Pärtel Tartu Ülikooli makroökoloogia töörühmast koos kolleegidega Uus-Meremaalt, USAst ja Saksamaalt avaldasid ajakirjas Journal of Vegetation Science esimese soontaimede liigirikkuse maailmarekordite nimekirja. Vaatluse all olid erinevad ruumiskaalad ühest ruutmillimeetrist kuni ühe hektarini. 50 ruutmeetrisel ja sellest suurematel vaatlusaladel tuleb rekordiomanikke otsida Lõuna-Ameerika vihmametsadest Costa Ricast ja Columbiast. Kõige suuremas skaalas – ühel hektaril – mahub Ecuadori troopilises vihmametsas koos kasvama 942 erinevat taimeliiki. Samas oluliselt väiksemas vaatlusskaalas on rekordiomanik Lääne-Eestis Virtsu lähedal asuv Laelatu puisniit, mille käes on nüüdsest kaks liigirikkuse maailmarekordit. 10×10 sentimeetri suurusel lapikesel on Laelatult leitud koos kasvamas 25 eri taimeliiki. 20×20 sentimeetri suurusel maa-alalt 42 liiki. (Novaator, 2012)
MARTIN ZOBEL: Miks liigid välja surevad?
Täpsemaid andmeid liikide väljasuremise kohta leidub aastast 1600. Sellest ajast saadik on teadaolevalt välja surnud 484 looma- ja 654 taimeliiki, ehkki tegelikud arvud on arvatavasti palju suuremad, sest troopikat puudutavad andmed on puudulikud. Pealegi on liikide väljasuremine kiirenemas – viimase 200 aastaga on välja surnud kolm korda rohkem liike kui eelnenud 200 aasta jooksul.(Eesti Päevaleht, 2005)
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Taimede liigirikkus
Rännates mööda Eestit peame loomulikuks, et metsas kasvavad kuused ja kased, kevaditi teevad paiselehed kraavikaldad kollaseks ning juuli keskpaigas maasikad suu magusaks. Aga miks meil just sellised taimed kasvavad? Kust nad meile pärast jääaega tulid? Miks on enamus taimi “abielus” arbuskulaar-mükoriissete seentega? Mis saab siis, kui taim selle “abielu” lahutab? Nagu see on juhtunud inimese aretatud kultuurtaimedega. Tartu Ülikooli Bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse teadlased eesotsas taimeökoloogia professori Martin Zobeliga selgitavad, mismoodi taimed elukohta valivad ja kuidas igasugune mõistlik koostöö looduses loob elukindlust ning tagab liigirikkuse ka vaesematel ja karmimatel aegadel. Ja kuidas Eesti teadlased ühtede esimestena maailmas on asunud DNA järjestuse alusel kaardistama arbuskulaar-mükoriisseid seeni ehk siis asunud täiesti uutmoodi maadeavastusretkele.
Kust on meie elurikkus pärit?
Zobeli teooria väidab, et taimede tänase mitmekesisuse ühes või teises paigas määravad suuresti ära tingimused, mis valitsesid evolutsiooni tsentrites ehk piirkondades, kus taimed kunagi sellisteks arenesid, nagu meie neid tunneme. Sealt edasi said nad rännata ainult paikadesse, kust leidsid eest tuttavad tingimused. Ka Eestis on taimestik varieeruv, sest mullad on erinevad. Ja paljud taimed on meil olemas vaid tänu sellele, et rasketel aegadel, jääajal näiteks, leidus maailmas nende jaoks varjupaiku. Järgnevas videos selgitab professor, kuidas elurikkuse ajalugu uuritakse ning miks elurikkus Maal varieerub nii nagu ta seda teeb.Haruldane liigirikkus Laelatu puisniidul
Botaanikute ühel meelisalal, Laelatu puisniidul Läänemaal leidub tihedalt elurikkust. Seal on ühel ruutmeetril kokku loetud maksimaalselt 76 taimeliiki. Laelatu puisniit on hea näide sellest, kuidas inimene võib looduse sõber olla. Sealne rekordiline liigirikkus on inimese ja looduse koostöö tulemus. Tänu sellele on Laelatu puisniit hea mudelsüsteem, uurimaks miks ja kuidas seal selline liigirikkus võimalikuks on osutunud.Krohmseened
Mükoriisa ehk seenjuur on kompleksorgan, mis moodustub seene ja kõrgema taime juurte vahel. Mükoriisa ongi seeneniitidega kaetud ja/või läbipõimunud taimejuur. Järgnevas videos selgitab Mari Moora, mis asjad on arbuskulaar-mükoriissed seened ehk krohmseened ja millist rolli mängivad nad näiteks Laelatu puisniidu liigirikkuses.Luhaniidud
Emajõe luhtade niitmine võib esmapilgul tunduda ebamajandusliku luksusena, kuid neil luhtadel jalutades võime taaskord kogeda, kuidas inimene võib suurepäraselt loodusega koostööd teha, nii et saab ise kasu ja aitab ka teisi liike. Järgnevas videos räägib doktorant Jaak Albert Metsoja, kuidas mõõdukas niitmine ja karjatamine aitab kaasa ökoloogilisele mitmekesisusele ja toob kasu ka inimesele.Arbuskulaar-mükoriissete seente uurimine laboris
Esimest korda järjestati arbuskulaar-mükoriissete seente DNA-d üheksakümnendate aastate alguses. Eestlased on esimesed, kes neid seeni ülemaailmselt kaardistama on asunud. Taime juurtest moodustunud pusa vaadates ei ole aga võimalik öelda, kas seal on arbuskulaar-mükoriisseid seeni. Kus neid seeni leidub ja kuidas neid uuritakse, sellest räägib vanemteadur Maarja Öpik.Nädala küsimus: Kas pildil on Bakter, kristall või seen?
Mikroskoobi all on pildistatud taime juurt – aga kõik näha olev ei pruugi olla taim. Sinine värvaine aitab esile tuua veel midagi ja meie küsime – mis see on?
Kliki pildile ja vasta saate kohta käivale küsimusele (spikerdamine lubatud), õigesti vastanute vahel läheb nagu ikka loosi Lennusadama pilet kahele!
Lisalugemist
Puhtu-Laelatu looduskaitseala asub Lääne-Eesti madalikul Lõuna-Läänemaal Hanila vallas Hanila, Pivarootsi ja Virtsu vahel, hõlmates Risti–Virtsu maanteest lõunasse jäävaid liigestunud rannajoonega lahtesid, rannikujärvi, rannaniite ning laidusid. Siin asub ka üks Eesti liigirikkamaid puisniite – Laelatu, samuti Puhtulaiu laialehine mets. Lahustükina kuulub kaitsealasse kümmekond Kõbaja laidu Virtsust põhja pool. (Eesti Loodus, 2003)
Eesti puisniit koos vihmametsadega liigirikkuse maailmarekordi omanik
Professor Meelis Pärtel Tartu Ülikooli makroökoloogia töörühmast koos kolleegidega Uus-Meremaalt, USAst ja Saksamaalt avaldasid ajakirjas Journal of Vegetation Science esimese soontaimede liigirikkuse maailmarekordite nimekirja. Vaatluse all olid erinevad ruumiskaalad ühest ruutmillimeetrist kuni ühe hektarini. 50 ruutmeetrisel ja sellest suurematel vaatlusaladel tuleb rekordiomanikke otsida Lõuna-Ameerika vihmametsadest Costa Ricast ja Columbiast. Kõige suuremas skaalas – ühel hektaril – mahub Ecuadori troopilises vihmametsas koos kasvama 942 erinevat taimeliiki. Samas oluliselt väiksemas vaatlusskaalas on rekordiomanik Lääne-Eestis Virtsu lähedal asuv Laelatu puisniit, mille käes on nüüdsest kaks liigirikkuse maailmarekordit. 10×10 sentimeetri suurusel lapikesel on Laelatult leitud koos kasvamas 25 eri taimeliiki. 20×20 sentimeetri suurusel maa-alalt 42 liiki. (Novaator, 2012)
MARTIN ZOBEL: Miks liigid välja surevad?
Täpsemaid andmeid liikide väljasuremise kohta leidub aastast 1600. Sellest ajast saadik on teadaolevalt välja surnud 484 looma- ja 654 taimeliiki, ehkki tegelikud arvud on arvatavasti palju suuremad, sest troopikat puudutavad andmed on puudulikud. Pealegi on liikide väljasuremine kiirenemas – viimase 200 aastaga on välja surnud kolm korda rohkem liike kui eelnenud 200 aasta jooksul.(Eesti Päevaleht, 2005)
Kuula raadiosaateid
Eesti seeneteadlaste suur avastus. (Vikerraadio, 2008)
Sõnastik. Ökosüsteem. Martin Zobel (Vikerraadio, 2008)