Tehnoloogiad kohtuekspertiisis

Kuri­te­gude kii­re­maks avas­ta­miseks töö­ta­takse välja jär­jest uusi kee­ru­lisi teh­no­loo­giaid, mil­lega suu­de­takse tõen­dada ka väga ras­keid juh­tu­meid. Eesti Koh­tu­eks­per­tiisi Ins­tituu­dis tegel­dakse bio­loo­gi­lise põlv­ne­mise ja isiku tuvas­ta­mi­sega DNA alu­sel, võlt­si­tud doku­men­tide ning vale­raha avas­ta­mi­sega, sõr­me­jäl­gede, sünd­mus­ko­halt lei­tud kee­mi­liste ainete ana­lüü­siga jne. Uuri­megi, mis­su­gu­sed on Ees­tis kasu­ta­ta­vad teh­no­loo­giad ja kui­võrd need kri­mi­naliste ning koh­tuid aita­vad.

Digi­la­hang

Kom­puu­ter­to­mog­raaf on arvu­tiga ühen­da­tud rönt­ge­n­apa­raat, mis või­mal­dab inim­ke­hast saada kihilisi ja ruu­milisi kuju­tisi. See lõi­kab pilt­li­kult öel­des ini­m­ese eri­neva pak­su­sega väik­se­ma­teks sei­bi­deks, mil­lest pan­nakse kokku pöö­ra­tav kol­me­mõõt­me­line pilt. See­tõttu on vir­tuaal­la­hang lisa­või­ma­lus juh­tu­del, kus tava­la­han­gul võib surma põh­jus jääda näge­mata. Samuti saab sel moel vaa­data eri­ne­vate objek­tide sisse ilma neid kah­jus­ta­mata. Digi­la­han­gul saa­vad näh­ta­vaks ka ohvri kehas ole­vad võõr­ke­had, mida tava­la­han­guga on vahel või­matu avas­tada. Väga tõsise trauma taga­jär­jel võib tek­kida ini­m­ese kol­jus nii palju murde, et lah­ka­misel lagu­ne­vad need liht­salt laiali. Või­ma­lus näha ini­m­ese sisse ilma alg­o­lu­korda muut­mata üks ühele mõõt­ka­vas, annab väär­tus­likku infor­mat­siooni, mida pärast enam taas­tada ei õnnes­tugi.

Eesti Koh­tu­eks­per­tiisi Ins­ti­tuut, CSI, kva­li­tee­di­juh­ti­mine

Eesti Koh­tu­eks­per­tiisi Ins­tituudi tege­vuse põhi­ees­märk on koh­tu­eks­per­tii­side tege­mine menet­lusas­ja­des vas­ta­valt päde­vu­sele, eks­per­tii­si­vald­kon­dade aren­dus­te­ge­vus, polit­sei­asu­tuste eks­per­tii­si­alane koo­li­ta­mine ja nõus­ta­mine ins­tituudi üles­an­ne­tega seon­du­va­tes küsi­mus­tes ning riik­like and­me­ko­gude ja regist­rite val­da­mine. Järg­ne­vas videos rää­gib ins­tituudi direk­tor Üllar Lanno pea­mis­test suun­da­dest, mida ins­tituu­dis praegu aren­da­takse. Lisaks ka sel­lest, kus on kri­mise­riaali­des ja põne­vus­filmi­des näh­tud uuri­mis­mee­to­dite kok­ku­puu­te­punkt reaal­su­sega ning mil­li­sed sood­sad asjaolud aita­vad Eesti koh­tu­eks­per­tiisi eks­per­ti­del are­neda ka tule­vi­kus jõud­salt edasi.

Lõh­ke­aine ana­lüü­si­mine vede­lik-kro­ma­tograa­figa

Kui proo­vid labo­risse tuuakse, sisal­da­vad need kõike, mida sünd­mus­ko­hal lei­dub. Kõi­ge­pealt võe­tud proov puhas­ta­takse ning lõh­ke­aine jää­gid eral­da­takse teiste ainete seast. Vede­lik-kro­ma­tograafi jõuab juba proov, mil­les on lõh­ke­aine ole­mas­olu tuvas­ta­tud. Nüüd on vaja kind­laks teha, mis lõh­ke­ai­ne­tega täp­selt tegu on, et aru saada pommi val­mis­ta­misel kasu­ta­tud kom­po­nen­ti­dest. Mis vahe on ainel ja aine jäl­jel? Mil­li­seid masi­naid kasu­ta­takse lõh­ke­ai­nete uuri­misel? Mil­li­seid proove ja miks eri­ne­va­telt sünd­mus­kohta­delt kogu­takse? Eks­pert Sven Laa­net vas­tab neile lõh­ke­ai­nete uuri­mi­sega seo­tud küsi­mus­tele.

Elekt­ron­mik­ros­koop

Kui­das tuvas­tada, kas doku­ment on all­kir­jas­ta­tud enne või pärast sellele teksti prin­ti­mist? Sel­lise kee­ruli küsi­muse aitab lahen­dada kõi­ki­dest mik­ros­koo­pi­dest võim­saim elekt­ron­mik­ros­koop. Järg­ne­vas videos demonst­ree­rib Mee­lis Toomet elekt­ron­mik­ros­koobi eri­pä­ra­sid ja kasu­tus­või­ma­lusi.

Tolm või pauk?

karv ja osakeKas pildi vasa­kul pool asub tol­mu­kübe, tükike mar­ras­nahka, lõh­ke­ai­net või on tegu hoo­pis alfa-osa­ke­sega? Pare­mal pool pil­dil on mõis­tagi mik­ros­koobi all sama­võrra suu­ren­da­tud juuk­se­karv. Saa­te­sari Püra­miidi tipus loo­sib kõigi õigesti vas­ta­nute vahel välja kaks prii­pää­set Len­nu­sa­da­masse. Kliki pil­dil ja vali õige vas­tus!

Lisa­lu­ge­mist

Sõr­me­jäl­gede kogu­mine ohus­tab ausaid koda­nikke
Bio­meet­ri­liste isi­ku­and­mete vaja­lik­kuse vaid­luste ajal hoiab varju ülla­ta­valt lihtne prob­leem. Nimelt ei ole sõr­me­jäl­gede regist­ree­ri­mise teh­no­loo­gia veavaba. Seda on omal koh­ma­ka­mal moel tundma õpi­tud sõr­me­jälgi kasu­ta­vate ukse­luk­kude puhul, kui saab kohe teada, kas näi­teks õige näpu oma­nik jäe­takse ukse taha ja vale näpuga proo­vija saab tei­ne­kord ülla­ta­valt sisse. Mõnel juhul on vea tõe­näo­sus 50%. And­me­baasi­desse kogu­mise puhul jääb aga prak­ti­line kont­roll tege­mata ja keegi ei tea, kui õiged või valed and­med isi­kuga seos­ta­takse.

Lisaks on täna­seks kor­du­valt demonst­ree­ri­tud, kui kerge on sõr­me­jälgi varas­tada, kuna me jätame neid kõik­jale. Nii kor­jati ava­li­kus dis­kus­sioo­nis osa­le­nud Saksa sise­mi­nistri Wol­fgang Schäuble vee­klaa­silt tema sõr­me­jälg, sel­lest tehti kum­mine koo­pia, mille juhi­sed levi­tati inter­netti kõi­ki­dele huvi­lis­tele. Vae­valt, et keegi läheb Schäuble vale­nä­puga piiri üle­tama, küll aga sobib see iden­ti­fi­kaa­tor mõne kuri­teo või pro­vo­kat­siooni puhuks. Kuri­tar­vi­ta­tava sõr­me­jälje oma­nik ei pea olema tin­gi­mata minis­ter, pii­sab suva­li­sest süü­tust koda­ni­kust. (ERR tea­dus, 2010)

Juuk­sed ree­da­vad kuri­kaela
Kur­ja­te­gi­jad, kes väi­da­vad end ole­vat mitte kunagi käi­nud kuri­teo­pai­gas pea­vad nüüd kartma oma reet­like juuste pärast. Koh­tu­mee­di­kud on nimelt leiu­ta­nud mee­todi, mis või­mal­dab juus­test ja keha­kar­va­dest leida and­meid pai­kade kohta, kus ini­mene on vii­bi­nud, kir­ju­tas The Teleg­raph. Igas rii­gis, aga isegi riigi eri­ne­va­tes piir­kon­da­des ise­loo­mus­tab õhu ja vee koos­tist pisut eri­nev kee­mi­line mus­ter. Õhus ja vees lei­dub eri­ne­vaid iso­toope, mis satu­vad meie kehasse, kui me sööme, joome ja hin­game.

Kas­va­des haarab karv need iso­too­bid endasse, fik­see­ri­des omal moel selle, kus ini­mene on vii­bi­nud. Mullu kasu­tati seda mee­todi pisut liht­sus­ta­tult ühe lahen­da­mata mõr­va­juhu puhul. Tege­li­kult on sama teh­no­loo­giat juba ammu kasu­ta­nud arheo­loo­gid muistsete lei­dude uuri­misel. (Novaa­tor, 2008)

DNA-test näi­tab kur­ja­te­gija sil­made ja juuste vär­vust
Eel­misel aas­tal tea­ta­sid Rot­ter­dami üli­kooli uuri­jad gee­ni­tes­tist, mis lubab DNA abil 94-prot­sen­di­lise tõe­näo­su­sega kind­laks teha, kas ini­me­sel on pruu­nid või sini­sed sil­mad. Iris­Plexi-nime­line test põhi­neb sil­made vär­vust mõju­ta­va­tel üksiku nuk­leo­tiidi polü­mor­fismi­del ehk SNP-del. See loodi ligi nelja tuhande hol­land­lase gee­ni­and­mete põh­jal. Testi kat­se­tati seits­mest Euroopa rii­gist päri­ne­vate ini­meste sil­ma­fo­tode ja DNA- proo­vi­dega.

Ees­tist osa­les testi vii­mist­le­misel Tartu üli­kooli küla­lis­pro­fes­sor Mati Rahu Ter­vise Arengu Ins­tituu­dist, uuri­jad kasu­ta­sid ligi 600 tal­lin­lase and­meid. Nüüd tea­tas Iris­plexi looja Rot­ter­dami Eras­muse üli­kooli medit­sii­ni­kes­kuse juht Manfred Kay­ser uuest tes­tist HIris­Plex. See suu­dab DNA põh­jal välja sel­gi­tada lisaks sil­ma­dele ka ini­m­ese juuste värvi. Uus mee­tod lubab kri­mi­na­lis­tid või­ma­like kaht­lusaluste ringi pii­rata. (Novaa­tor, 2012)

  • Toetajad

    ESF TeaMe Archimedes      Haridus- ja Teadusministeerium