Uudishimust kannustatud teadustööd ehk fullereenidest Suure pauguni
Thomas Timusk: teised uurimisvaldkonnad
Professor Timuskit peetakse maailma üheks juhtivaks eskperdiks tahke keha optiliste omaduste uurimisel, kuid lisaks sellele on ta tegelenud veel mitmete teistegi huvitatavate asjadega. Ta on uurinud ka nanoosakesi fullereene, vikerkaart tekitavat valguse peegeldust veeltilkades ning silmitsenud isegi kauget tähistaevast tõestamaks Suure paugu teooriat.
Fullereen- kõige sümmeetrilisem molekul
Fullereeni kasutatakse Timuski laboris ühest küljest mudelsüsteemina ja teiseks ka kontrastainena magnetresonantsis. „Vesinik on teatavasti tuuma magnetresonantsis nähtav tuum ja fullereeni kera sees on küllalt kitsad jooned, nii et kui nüüd õnnestub seda fullereeni kera veel lisaks ka funktsionaliseerida, panna talle külge mingid teised molekulid, mis siis inimese keha sees näiteks valikuliselt hakkavad mingite teiste kohtade külge, siis me saame magnetresonantstomograafia abil vaadata just neid huvitavaid kohti, näiteks haiguskoldeid,“ kõneleb Timusk.
Vikerkaar veetilgas
Thomas Timusk: peegeldused veetilkadelt
Timuski põhitöö ülikoolis on tahke keha uurimine, ent teadlasena on on ta väga uudishimulik ja teda huvitavad ka teised maailma mõistatused. Mõne aasta eest tekkis tal paadisõidul küsimus, miks veepiisad sillerdavad ja tekib vikerkaar. Ta asus seda hobi korras uurima. „Ma olin ükskord ühe sõbraga Põhja-Ontarios ühes paadis ja ma nägin, et see vesi, mis sealt paadist purskas üles, et need veetilgad olid nagu valguse punktid- ei olnud mitte ainult valged, vaid vilkusid,“ kirjeldab Timusk päeva, mil sai alguse tema elavam huvi veetilga optiliste omaduste vastu, mis kulmineerus süvitsi mineva teadustööga.
Oma veetilgauuringutes jõudis professor Thomas Timusk järeldusele, et sama optiline efekt mõjutab ka vikerkaarte teket. Vikerkaari vaadeldes tõdes ta üllatusega, et René Descartesi antud vikerkaare selgitusest on möödunud ligi pooltuhat aastat ning veepiiskade optikat sel värvilisel kaarel ei ole keegi põhjalikumalt uurinud. „Jah, vikerkaari olen uurinud, ja küsimus on see, kas me alati näeme vikerkaari? Tihtipeale vihma sajab, aga vikerkaari ei ole, ja minu teooria on see, et need tilgad on liiga suured. Kui nad on suured, siis nad hakkavad võnkuma, kui nad on väiksed, siis nad on ümmargused ja näeb vikerkaari, aga kui nad on suured ja hakkavad võnkuma, siis vikerkaar ei ole mitte ümmargune vaid elliptiline ja liigub taevas edasi-tagasi. Iga tilk teeb niisuguse liikuva vikerkaare ja muidugi kuna tilgad ei ole kõik samas faasis, siis seda ei näe, sest nad segavad teineteist,“ selgitab Timusk.
Suur pauk
Suur pauk on hüpoteetiline sündmus, mis toimus umbes 13,7 miljardit aastat tagasi: Universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis Universumi alguseks.
Selles, et Suur pauk on pigem fakt kui teooria, on professor Timusk enam kui veendunud. „Suur pauk on olnud, ma olen seda oma silmaga näinud. Muidugi mitte päris oma silmaga, aga minu aparaat ütles- nii palju ma pean leidma seal, ja täpselt seda ma ka leidsin. Ühesõnaga mina olen seda näinud. Keegi ei saa ütelda mulle, et see on nüüd mingisugune teooria ainult,“ ütleb Timusk.
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Uudishimust kannustatud teadustööd ehk fullereenidest Suure pauguni
Fullereen- kõige sümmeetrilisem molekul
Fullereeni kasutatakse Timuski laboris ühest küljest mudelsüsteemina ja teiseks ka kontrastainena magnetresonantsis. „Vesinik on teatavasti tuuma magnetresonantsis nähtav tuum ja fullereeni kera sees on küllalt kitsad jooned, nii et kui nüüd õnnestub seda fullereeni kera veel lisaks ka funktsionaliseerida, panna talle külge mingid teised molekulid, mis siis inimese keha sees näiteks valikuliselt hakkavad mingite teiste kohtade külge, siis me saame magnetresonantstomograafia abil vaadata just neid huvitavaid kohti, näiteks haiguskoldeid,“ kõneleb Timusk.
Vikerkaar veetilgas
Oma veetilgauuringutes jõudis professor Thomas Timusk järeldusele, et sama optiline efekt mõjutab ka vikerkaarte teket. Vikerkaari vaadeldes tõdes ta üllatusega, et René Descartesi antud vikerkaare selgitusest on möödunud ligi pooltuhat aastat ning veepiiskade optikat sel värvilisel kaarel ei ole keegi põhjalikumalt uurinud. „Jah, vikerkaari olen uurinud, ja küsimus on see, kas me alati näeme vikerkaari? Tihtipeale vihma sajab, aga vikerkaari ei ole, ja minu teooria on see, et need tilgad on liiga suured. Kui nad on suured, siis nad hakkavad võnkuma, kui nad on väiksed, siis nad on ümmargused ja näeb vikerkaari, aga kui nad on suured ja hakkavad võnkuma, siis vikerkaar ei ole mitte ümmargune vaid elliptiline ja liigub taevas edasi-tagasi. Iga tilk teeb niisuguse liikuva vikerkaare ja muidugi kuna tilgad ei ole kõik samas faasis, siis seda ei näe, sest nad segavad teineteist,“ selgitab Timusk.
Suur pauk
Suur pauk on hüpoteetiline sündmus, mis toimus umbes 13,7 miljardit aastat tagasi: Universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis Universumi alguseks.
Selles, et Suur pauk on pigem fakt kui teooria, on professor Timusk enam kui veendunud. „Suur pauk on olnud, ma olen seda oma silmaga näinud. Muidugi mitte päris oma silmaga, aga minu aparaat ütles- nii palju ma pean leidma seal, ja täpselt seda ma ka leidsin. Ühesõnaga mina olen seda näinud. Keegi ei saa ütelda mulle, et see on nüüd mingisugune teooria ainult,“ ütleb Timusk.