Tõnu Altosaar räägib oma kogemustest Lähis-Idas ja Aasias
Ka Aasias ja Lähis-Idas ehitatakse ikkagi just kõrghooneid. Miks?
Tõnu Altosaar: Lähis-Idas on valitsev imelik suhtumine. Seal tahetakse lihtsalt näidata, et minul on suurem ja parem kui sinul, ja see suhtumine ajabki majad üles kõrgusesse. Seal ei ole mingisugust muud põhjust, et ehitada kõrgustesse. Ja kui veel teada, et need majad on praegu kõik tühjad. Lihtsalt trotsitakse. Seal on tekkinud hoopis uus probleem – mida nende majadega edasi teha? Korterid on tühjad, ärihooned on tühjad, inimesed on sealt finantskriisi tõttu lahkunud. Lisaks on seal ju seda kõrbe nii palju, et nad võiksid hoopis rohkem ehitada. Kui vaatad Dubaid, siis seal on kogu linn ehitatud ühe tänava kõrvale. Abu Dhabi on väga ilus linn. Abu Dhabi on juba rohkem euroopalik linn. Kuid Sharjah, kus meie oma projekte teostame, on väga konservatiivne … aga ka seal ehitatakse ainult kõrgeid ehitisi ja pealegi asuvad need üksteisele nii lähestikku, et võid naabrile tuppa vaadata, naabrile kasvõi soola laenata ja selle talle käega läbi akna ulatada. See on vastik ja tuleoht on seepärast ka väga suur.
Ma arvan et siin Põhja-Ameerikas ehitatakse mõõdukamalt. New Yorgis kehtivad muidugi igasugused reeglid kõrgete ehitiste suhtes. Seal on maa veel kallim ja seal ehitatakse pilvelõhkujaid, mis on väga kitsad ja kõrged, mille ehitamiseks on jälle omamoodi tehnoloogia.
Aga Aasia?
Tõnu Altosaar: Aasias on samuti pilvelõhkujate buum, kuid seda püütakse natukene pidurdada. Näiteks kontorihoonetele on pandud piir peale. Seal ehitatakse rohkem infrastruktuuri. Me oleme seal 7-8 lennujaama kavandanud, nüüd kavandame haiglaid ja koole. Meie esimesed ehitised olid kõik kontormajad, nüüd on kortermajad ja me oleme teinud seal mitu ligi 40 000 korteriga kõrghoonet. Seal lammutatakse vana rajoon, kus on kahekorruselised telliskivi- ja puumajad maha. Asemele ehitatakse kõrghooned, inimesed viiakse elama linnast välja, neile antakse seal uued elamud. Kui asemele panna kõrghoone, tähendab see kohe 20 000 elaniku lisandumist.
Hiinas on jälle teistsugune probleem – näiteks on Shanghais maapind nii pehme, et mõne meie ehitise tarvis tuli maasse lüüa paarisaja meetri pikkused vaiad ning valada peale 5-6 meetri paksune tsementplatvorm. Alles siis saad sinna maja ehitada.
Kui kõrge maja võiks praeguste tehnoloogiate järgi maailmas ehitada?
Tõnu Altosaar: Burj Khalīfah pilvelõhkujas on juba 160 korrust. Ma arvan, et tehnoloogial suurt piiri ei ole ja sa võid nii kõrgele minna kui tahad. Iseasi, kas seda keegi vajab. Meil nii palju maad ikka on, et normaalseid maju ehitada.
Mida vanemaks ma lähen, seda kõhedam tundub mulle seal üleval. Kui ma lõpetasin kooli, jalutasin 72. korrusel talade peal ega tundnud mingit hirmu. Nagu roniks kodus isa õunapuude otsas. Aga nüüd ma vaatan alla ja mul on natuke kõhe tunne. Ma ei tea, miks peaks nii kõrgele ehitama, ei ole vaja! Sajakorruseline on käkitegu ja seda tehakse igal pool.
Kasutatud/viidatud meedia (videod/esitlused/fotod/artiklid) õigused võivad erineda, palun kontrolli!
Aasia pürib kõrgustesse
Ka Aasias ja Lähis-Idas ehitatakse ikkagi just kõrghooneid. Miks?
Tõnu Altosaar: Lähis-Idas on valitsev imelik suhtumine. Seal tahetakse lihtsalt näidata, et minul on suurem ja parem kui sinul, ja see suhtumine ajabki majad üles kõrgusesse. Seal ei ole mingisugust muud põhjust, et ehitada kõrgustesse. Ja kui veel teada, et need majad on praegu kõik tühjad. Lihtsalt trotsitakse. Seal on tekkinud hoopis uus probleem – mida nende majadega edasi teha? Korterid on tühjad, ärihooned on tühjad, inimesed on sealt finantskriisi tõttu lahkunud. Lisaks on seal ju seda kõrbe nii palju, et nad võiksid hoopis rohkem ehitada. Kui vaatad Dubaid, siis seal on kogu linn ehitatud ühe tänava kõrvale. Abu Dhabi on väga ilus linn. Abu Dhabi on juba rohkem euroopalik linn. Kuid Sharjah, kus meie oma projekte teostame, on väga konservatiivne … aga ka seal ehitatakse ainult kõrgeid ehitisi ja pealegi asuvad need üksteisele nii lähestikku, et võid naabrile tuppa vaadata, naabrile kasvõi soola laenata ja selle talle käega läbi akna ulatada. See on vastik ja tuleoht on seepärast ka väga suur.
Ma arvan et siin Põhja-Ameerikas ehitatakse mõõdukamalt. New Yorgis kehtivad muidugi igasugused reeglid kõrgete ehitiste suhtes. Seal on maa veel kallim ja seal ehitatakse pilvelõhkujaid, mis on väga kitsad ja kõrged, mille ehitamiseks on jälle omamoodi tehnoloogia.
Aga Aasia?
Tõnu Altosaar: Aasias on samuti pilvelõhkujate buum, kuid seda püütakse natukene pidurdada. Näiteks kontorihoonetele on pandud piir peale. Seal ehitatakse rohkem infrastruktuuri. Me oleme seal 7-8 lennujaama kavandanud, nüüd kavandame haiglaid ja koole. Meie esimesed ehitised olid kõik kontormajad, nüüd on kortermajad ja me oleme teinud seal mitu ligi 40 000 korteriga kõrghoonet. Seal lammutatakse vana rajoon, kus on kahekorruselised telliskivi- ja puumajad maha. Asemele ehitatakse kõrghooned, inimesed viiakse elama linnast välja, neile antakse seal uued elamud. Kui asemele panna kõrghoone, tähendab see kohe 20 000 elaniku lisandumist.
Hiinas on jälle teistsugune probleem – näiteks on Shanghais maapind nii pehme, et mõne meie ehitise tarvis tuli maasse lüüa paarisaja meetri pikkused vaiad ning valada peale 5-6 meetri paksune tsementplatvorm. Alles siis saad sinna maja ehitada.
Kui kõrge maja võiks praeguste tehnoloogiate järgi maailmas ehitada?
Tõnu Altosaar: Burj Khalīfah pilvelõhkujas on juba 160 korrust. Ma arvan, et tehnoloogial suurt piiri ei ole ja sa võid nii kõrgele minna kui tahad. Iseasi, kas seda keegi vajab. Meil nii palju maad ikka on, et normaalseid maju ehitada.
Mida vanemaks ma lähen, seda kõhedam tundub mulle seal üleval. Kui ma lõpetasin kooli, jalutasin 72. korrusel talade peal ega tundnud mingit hirmu. Nagu roniks kodus isa õunapuude otsas. Aga nüüd ma vaatan alla ja mul on natuke kõhe tunne. Ma ei tea, miks peaks nii kõrgele ehitama, ei ole vaja! Sajakorruseline on käkitegu ja seda tehakse igal pool.