Kuhu areneb tuleviku filmitehnoloogia?

Alar Kivilo – interv­juu täis­pik­ku­ses
Aasta-aas­talt muu­tub video­teh­nika aina oda­va­maks, kasu­ta­ja­sõb­ra­li­ku­maks ning kva­li­teet­se­maks, mis­tõttu aina suu­re­mal hul­gal ini­mes­tel ava­neb või­ma­lus loo­buda pealt­vaa­taja rol­list ja raken­dada loo­vust jutus­ta­des ise­enda loo­dud lugu.  “Vanasti film ja fil­mi­maa­ilm oli päris kät­te­saa­matu maa­ilm, aga nüüd võid Canoni foto­apa­raadi osta suh­te­li­selt odava raha eest, mis võtab väga hea kva­li­tee­diga HD videot, ja sa võid kodus oma Macin­toshi peal selle ära mon­tee­rida ja kva­li­teet on täitsa tipp­ta­se­mel,” ütleb Hol­lywoo­dis töö­tav ope­raa­tor Alar Kivilo.

“Ma leian ikkagi, et mida roh­kem väl­jen­dus­või­ma­lusi, mida roh­kem teh­no­loo­gilisi avas­tusi, mida täius­li­ku­malt me saame kujun­dada enda ümb­rit­se­vat maa­ilma, oma sise­maa­ilma, oma fan­taa­siaid, kos­most meie ümber, seda huvi­ta­vam, parem ja  põne­vam. Aga loo­mu­li­kult see ka tähendab seda, et me oleme roh­kem sõl­tu­vad teh­ni­kast, teh­no­loo­giast ja tea­dus­aren­gust,” ütleb Ilmar Taska.

Alter­na­tiiv­seid vahen­deid filmide tege­misel ei kasuta enam mitte ainult har­ras­ta­jad vaid ka pro­fes­sio­naa­lid. Kuu­lus fil­mi­re­žis­söör Park Chan-wook vän­tas iPhone 4 kaa­me­raga õudus­filmi. Hin­na­tud Lõuna-Korea fil­mi­mees jäi iPhone’i kaa­me­raga rahule: “See on kerge, väike ja iga­üks võib seda kasu­tada.” Mitme seadme ja seega mitme kaa­mera kasu­ta­mine või­mal­das ka eri rakursse ja trikke kasu­tada.

Praegu on ruu­mi­lise pildi näi­ta­mine olnud kino­dele just­kui pääs­te­rõn­gas elus püsi­misel. “Hol­lywood väi­dab, et eel­mine aasta ainult 3D pääs­tis nad. Nad suu­da­vad natuke lisa raha küsida selle eest ja ini­mes­tel on põh­just kinno minna, sest nad kodus veel seda koge­must ei saa­nud. Täna juba on täitsa tõsine prot­sent 3D tele­viisoreid müü­dud, on või­ma­lik juba filme osta poest. Eks järg­mised paar aas­tat näi­ta­vad, kas see pääst­mine oli aju­tine või jääb pike­malt kestma,” ütleb Kas­par Kal­las.

5D kinod

Juba praegu töö­tab Ees­tis üks 5D kino, mis on esi­mene ja ainu­laadne ter­ves Bal­ti­ku­mis. Pub­liku kinno mee­li­ta­miseks pea­vad kinod aina roh­kem pin­gu­tama ning kõrg­teh­no­loo­giaga varus­ta­tud 5D kinos linas­tu­vad fil­mid eri­ne­vad teis­test tänu roh­ke­tele eriefek­ti­dele. Seal kino­saa­lis lisa­takse 3D visuaal­sele efek­tile 4D efekt – ist­mete mit­me­suu­na­line lii­ku­mine(Ist­med lii­gu­vad sünk­roo­nis koos vaa­da­tava filmi visuaalse poo­lega) ning 5D efek­tid- õhu lii­ku­mine saa­lis, tuule imi­tat­sioon, õhu­purs­ked näo ja kaela suu­nas, kerge -õhkõrn vee­pi­sar näo suu­nal, ist­mete sisene vib­ree­ri­mine jne. Läbi ist­mete lii­ku­mise tun­neb külas­taja näi­teks kaa­luta ole­kut – hõl­ju­mist, põr­ku­mist, kuk­ku­mist jms. Samas on või­ma­lik kogeda tun­net, nagu istuks kino­kü­las­taja ise mõne sõi­duki roo­lis ning lii­gub fil­mi­te­gel­asena fil­mis kaasa.

3D astub kino­li­nalt kodu­desse

Lisaks 3D tele­viisori­tele peaks IBMi teh­tud aval­duse järgi järg­mise viie aasta jook­sul turule tulema ka uudne või­ma­lus, kus filmi­dest tut­ta­vate 3D-lii­deste abil saab iga üks oma sõp­rade 3D-holog­rammi­dega reaala­jas suhelda. Fil­mid ja tele­vi­sioon on juba 3D-le üle mine­mas ning holog­raa­fi­liste ja 3D-kaa­me­rate are­ne­des ja nende mõõt­mete vähe­ne­des, nii et need teie tele­foni mahuk­sid, saa­vad ini­me­sed hakata kasu­tama foto­sid, sir­vima veebi ja vest­lema oma sõp­ra­dega täiesti uuen­dus­li­kul vii­sil. Tead­la­sed aren­da­vad ka video­vest­lust, muu­tes selle holog­raa­fi­li­seks vest­luseks ehk 3D-kohaloluks. Sel­les teh­ni­kas kasu­ta­takse ese­me­telt pee­gel­du­vaid val­gus­kiiri ja rekonst­ruee­ri­takse nende abil selle eseme kuju­tis.

Roh­kelt efekte

Tule­viku fil­mi­teh­no­loo­gia on väga efek­tide rohke, isegi, kui see vaa­tajale kohe otse­selt silma ei paista, kasu­ta­takse igas kaas­aeg­ses fil­mis küm­neid ja isegi sadu eri­ne­vaid efekte. “Need digi­taal­sed töö­riis­tad on nii tuge­vad ja kii­red nüüd, et seal annab väga palju män­gida hil­jem. On nii­viisi, et sa võid kel­legi särgi muuta hoo­pis teist värvi. Ma olen nüüd kaks filmi jär­jest tei­nud, kus on naisstaa­rid ja iga päev ei ole nägu nii foto­gee­ni­line kui peaks olema ja võt­te­plat­sil ei saa kõi­ki­dest prob­leemi­dest jagu, aga siis hil­jem digi­taal­ses stuu­dios saad nii­viisi teha, et peh­men­dad näo­nahka, aga jätad sil­mad tera­vaks. Ja see on nii are­ne­nud, et sa võid selle ühes kaadri kohas teha, ja siis näit­leja lii­gub, aga siis arvuti teeb üle­jää­nud juba ise,” ütleb Alar Kivilo.

Kuid efek­tide ja trik­kide kasu­ta­mine muu­dab fil­mi­te­gi­jate elu mõnel puhul nii olu­li­selt liht­sa­maks, et on mee­li­ta­nud vaa­ta­jat lol­li­tama ka loo­dus­filmide tegi­jaid. Näi­teks pika koge­mu­sega loo­dus-aime­fil­mi­pro­dut­sent Chris Pal­mer on ker­gi­ta­nud loori loo­ma­fil­min­duse tel­gi­ta­gus­telt, pal­jas­ta­des, et mõni­kord on vaa­taja pet­mine väl­ti­matu. Nii on fil­mi­me­hed loo­dus­filmi­des fil­mi­nud mitte met­si­kuid loomi vaid kasu­ta­nud “näit­le­ja­tena” uluki­farmi­dest pärit isen­deid. Pal­meri sõnul on klas­si­ka­li­seks tri­kiks gla­suur­komp­vek­kide peit­mine kor­jus­tesse. „Kui näete loo­dus­fil­mis sur­nud põtra nosi­vat karu, võite olla üsna kin­del, et karu lae­nu­tati uluki­far­mist ning otsib maius­tusi, mille fil­mi­te­gi­jad on põdra laiba sisse peit­nud. Dra­maa­ti­liste, põne­vate kaad­rite saa­miseks tuleb olu­kordi sageli lavas­tada või mets­loomi veidi kiu­sata. Kui fil­mil on tugev loo­dus­kait­se­line sõnum, siis pole see minu mee­lest patt. Kui ei, siis pole mani­pu­lee­ri­mine ja loo­made ahis­ta­mine aga õigus­ta­tud.”

“Digi­taalne maa­ilm on teki­ta­nud oma­ette revo­lut­siooni filmi tege­mises, ja ta on tege­li­kult tõesti fil­mi­mehe elu väga palju muut­nud, sest nüüd äkki saab kõiki oma unel­maid rea­li­see­rida. On või­ma­lik luua visuaal­set mõt­te­maa­ilma või sise­mo­no­loogi, mis vana­des filmi­des oli ikka nii, et mingi mina­te­ge­lase hääl kus­kil kaadri taga jutus­tas, mida ta tun­neb või kui­das midagi juh­tus, nüüd sa võid ju kõike seda näi­data. Ja kui omal ajal Sal­va­dor Dali tegi väga kee­ru­lisi visioone Hitchcoc­kile, mis oli oma­moodi ka revo­lut­sioo­niks Spell­boun­dis, siis nüüd on nii, et kõik võivad seda teha. Igas fil­mis on min­gi­su­gu­sed näge­mu­sed, une­näod, kole­ti­sed, ole­ma­tud len­da­mised, uju­mised, mis muidu poleks tul­nud kunagi kõne alla, et üks näit­leja suu­daks seda teha või, et me tõesti saak­sime seda lavas­tada,” ütleb Ilmar Taska.

Kuid efek­tid peaksid nagu make up jääma Alar Kivilo arva­tes vaa­taja eest var­ja­tuks. “Mina arvangi, et eriefek­tid filmi­des peakski olema näh­ta­ma­tud. See kogu asi on petta pub­li­kut ja ajada neid tundma, et nad tõesti on kus­kil või min­gi­su­gu­ses olu­kor­ras ja eriefek­tide kaudu see peab olema usu­tav. Mida pare­mini need eriefek­tid on teh­tud seda usu­ta­vam see lõpp­tu­le­mus ongi. Siis pub­lik ei hak­kagi kaht­lus­tama, et siin on min­gi­su­gu­sed eriefek­tid mängu,s ta liht­salt läheb jutuga kaasa ja on nagu sisse tõm­ma­tud,” ütleb Kivilo.

Näit­leja ver­sus digi­taalne tege­lane

Praegu eelis­ta­vad fil­mi­te­gi­jad veel luust ja lihast näit­le­jaid, kuid mida oda­va­maks, kii­re­maks ja liht­sa­maks digi­taal­sete tege­laste loo­mine muu­tub, seda roh­kem haka­takse näit­le­jaid “vär­bama” reaal­suse maa­ilma ase­mel digi­taal­se­test sfää­ri­dest.  “Alati on mui­dugi täh­tis kasu­tada nii palju kui või­ma­lik tege­likku näit­le­jat, tege­likku kesk­konda, et kõike saab ju prae­gult luua ka digi­taal­selt. Sa võid näit­leja panna rohe­li­sele või sini­sele ekraa­nile ja luua täiesti uue kesk­konna või fooni. Aga hea on ikkagi töö­tada tõe­lise kesk­konna ja tõe­lise näit­le­jaga. Sel­leks on mui­dugi alati või­ma­lus, kui on tege­mist näi­teks kole­ti­sega, siis eelkõige tuleb välja mõelda, kui­das see kole­tis välja näeb, ütleme nii­moodi kunst­niku laual ja kunst­niku pil­dil. Joo­nis­tada ta val­mis, panna ta lii­kuma kus­kil arvu­tis. Hil­jem vas­ta­valt sellele leida üks ska­fan­der eksole, ehi­tada see tore kos­tüüm ja siis make-up artist joo­nis­tab veel peale näo ja vär­vid, mis siia lisa­takse.  Aga loo­mu­li­kult iga näit­leja ei sobi ska­fandri juurde, nii et sa pead alati leidma ka õige näit­leja, kes suu­daks füü­si­li­selt ennast lii­gu­tada ja sobiks oma füü­si­lis­telt ilmin­gu­telt selle kos­tüü­miga. Nii, et kui see nüüd kõik on val­mis, siis sa saad hakata juba looma seda kole­tist, tea­des, et lõp­li­kult val­mib ta alles ikkagi nii-öelda sel­lel modi­fi­kat­siooni laual. Ja siia lisa­takse veel juurde lii­ku­vad vur­rud, siia tuleb veel eksole puna­sed süt­tivad sil­mad mida mui­dugi me ei saa teha füü­si­lise efek­tina nii, et sel­leks on vaja digi­taal­teh­ni­kat,” kir­jel­dab Ilmar Taska digi­taalse kole­tise loo­mis­prot­sessi.

  • Toetajad

    ESF TeaMe Archimedes      Haridus- ja Teadusministeerium